Vahelduseks söögijuttudele võiks ju veidi trennist ka rääkida smiley

Natuke ajalugu.Umbes viisteist aastat tagasi ning kümmekond kilo kergemana kui praegu (aga siiski paarkümmend kilo ülekaalus) sai alustatud järjekordset võitlust rasvakihiga oma kehal.Kuna spordiklubi asus minu töökohast täpselt üle koridori ja suhted klubi omanikuga olid soojad,siis kinkis ta mulle sünnipäevaks kuukaardi.Nii et pani mu niiöelda sundseisu :D Piinlik oleks ju olnud mitte trenni ilmuda peale sellist heldet kingitust.

Kuna ma olen juba lapsest saati pigem ninapidi raamatus istunud kui sporti teinud,siis oli spordiklubisse minek minu jaoks esiteks suur eneseületus ja teiseks pea ees tundmatus kohas vette hüppamine.Aeroobika välistasin enda jaoks kohe kuna tundus mõeldamatu koos kõigi nende kaunite suurepärases vormis naiste-neidudega seal ühes rivis peeglitest ümbritsetud ruumis võimelda.Ja kõige moodsamaid Nike trenniriideid mul ju ka pole.Nii et ei ei ei ei.....Mitte iial ma sinna ei lähe (never say never).

Ehk siis jõusaal.Tuttav klubis töötav treener lubas mul kava paika panna ja alguses juhendada,et endale liiga ei teeks.Võtsin ,siis ühel lõunapausil kõik oma julguseriismed kokku ning tegin need paar sammu üle koridori.Lõunapausil sellepärast,et teadsin siis jõusaali tühja olevat.Ühesõnaga esimene trenn läks hästi ja nii hakkasingi jõusaalis mitu korda nädalas käima.Mis aga ei näidanud langustrendi oli kaalunumber.Jah nüüd ma tean,et toitumine on kõige alus.Tol ajal kahjuks see info veel polnud minuni jõudnud.

Siis leidsin ühe toreda kaalujälgijate grupi millega ka liitusin.See andis asjale kohe uue hingamise.Kuigi praegu tagantjärele mõeldes kõik see punkide lugemine oli ikka ülitüütu kui nüüd Fitlapiga võrrelda kus kõik on ette taha ära tehtud :D

Mõned kilod kaotanud julgesin juba ka aeroobika peale mõelda.Nike riideid endiselt polnud kuid trenni ma läksin.Ja mis selgus...Polnudki seal mingi uhkelt riides tibikari koos vaid täitsa toredad ja sõbralikud naised.Oh neid eelarvamusi küll... :D

Minust sai korralik trennisõltlane kes külastas spordiklubi kaks korda päevas kuus korda nädalas.Võtsin nelja-viie kuuga 20 kilo alla ja olin füüsiliselt oma elu parimas vormis.Elu tundus nii lill kui üldse veel olla saab.

Ja siis.....põmaki...kukkusin oma roosa pilve pealt alla.Autot lumehangest välja lükata aidates käis põlv liigesest välja.Kaks kuud ei saanud põhimõtteliselt üldse kõndida.Ainult karkudega niivõrd kuivõrd.Pool aasta valutasin põlve ja sain longates liikuda.Loomulikult ei mingit trenni enam.Ja päris pikka aega.Jäin koju diivanile passima ja suurest masendusest sööma kõike mida hing ihaldas ja isegi seda mida ei ihaldanud.Mõne kuuga võtsin juurde kolmkümmend kilo.

Ja siin ma nüüd olen.Võitlen oma ülearuse 30 kiloga juba aastaid.Saan natuke alla ja siis võtan jälle tagasi.Korralik jo-jotamine.

Oih nüüd jäin heietama.Tahtsin ju hoopis taldrikutrennist rääkida :D Aga mis ma ikka seletan.Videost palju parem vaadata.

Taldrikutrenn

Ja eilse koos treeneriga tehtud taldrikutreeningu näitajad kah.Kuigi mina kasutan papptaldrikute asemel poes müüdavaid tolmulappe hoopis.Libisevad ülihästi mis on selle trenni juures oluline.