Toitumisharjumused

Eile õhtul kui laps juba magas ning elukaaslanegi oli uinunud siis mul ei tulnud und ja mõttes oli küsimus, et kes või mis on kujundanud minu toitumisharjumused.  

Ma ei ole kunagi niimoodi toidule mõelnud, sest toiduained on olnud lihtsalt need, mida pean poest ostma või maalt tooma ja siis peavalu, et mida nüüd süüa teha. Ei sa ka kirjutada, et olen võtnud toitu iseenesest mõistetavalt, kuna vanematel on maal talu ning iga kevadel paneme ise aed- ja juurvilju maha. Kuid ikkagi ei ole ma enne nii palju toidule või toitumisele mõelnud. 

Eile õhtul siis mõtlesin oma lapsepõlve peale, et mida ma sõin ja kuidas minu toitumisharjumused on järjest kasvamisega muutunud. Mällu tulid pildid, kus vanaisa, isa ja onuga sai käia hommikul varakult merel kalal ning hiljem vanaisa kodus suitsetas kalu. Ma ei suutnud kunagi oodata, millal ta võtab kalad suitsuahjust välja seega ma istusin seal, suu juba jooksis vett ning ootasin. Järgmisena meenus mulle, kuidas enne jõule vanaema juures tapeti siga ning siis tehti verivorste. Vanaema ju kaasas alati ka mind selle vorsti tegemisse ja see tundus nii põnev, kus sai vorsti täidist läbi lehtri soolde ajada. Sõin neid kõiki toite ja kunagi ei öelnud, et ei maitse või mina seda ei söö.  Maal vanaema juures olid rammusad kodused maa toidud ning linnas vanaema juures olid kohvikud. See ju väiksele lapsele annab väga hea vahelduse. Kodus oli ema poolt ka alati rohkem maa lähedasemad rammusad toidud, kuid kuna isa armastab mul magusat siis ka hästi palju küpsetati või olid kommid, küpsised. Ma ei saa öelda, et mu toidulaud oleks lapsepõlves kesine olnud. Ei see oli aedviljadest, puuviljades,marjadest värviline ning kirev pluss erinevad lihad, kalad ja palju muud, aga ikka on mul kujunenud välja nüüdseks toidud, mida suu ligi ei võtta. 

Ma olin 11 aastane, kui võtsin vastu väga drastilise otsuse. Nimelt jätsin päeva peal liha ja kala söömise. Ma sõin küll muna ja piimatooteid, aga ei mingit liha ega kala. Vanemad ei toetanud seda kunagi ning ikka ja jälle üritasid mind mõjutada liha sööma, aga ma isegi ei tundnud vajadust. Tänaseks päevaks on nii palju muutunud, et 2014 aastal alustasin kana söömist ja eelmine aasta proovisin ka lõhet nii 2 või 3 korda. Esimest korda lõhet süües täitsa maitses ning mõtlesin juba, et suudangi kala süüa, aga teisel korral käis see kala lihtsalt suus ringi ning ma ei suutnud. Seega enam pole proovinud ja mõistsin, et tegelikult ma ei taha, vaid proovisin kala söömist elukaaslase ja isa soovide pärast. Minu toidulaud oma lapsepõlve küllusega lihast ja kalast on kahanenud ainult ühele valikule- kanale. 

Kui nüüd tagasi mõelda siis mu toitumisharjumused muutusid päris palju peale kala ja liha söömise lõpetamist. Nimelt kuna olin noor ja väga ei teadnud toitumisest midagi, eriti just piima-muna-taimetoitlusest siis tulid mul isud ja vajadus ka peale söömist närida või veel süüa. Hakkasin sööma suuremaid koguseid ja rohkem sööma saiakesi ning kommikesi, sest tundsin nälja tunnet ja energia puudust. Pluss mu toitumisharjumust mõjutas veel see, et vanemad kolisid ning mina pidin kooli vahetada, kus ma ei leidnud kohe sõpru, sest muutusin kinniseks. Sellel perioodil hakkasin tarbima hästi palju kartukikrõpse ja coca colat. Isegi kui vanemad ei ostnud enam siis sain oma taskuraha kasutades ikka need kätte. Kartulikrõpsud ja coca cola olid saanud mu uueks toiduks, mida sõin ja jõin iga päevaselt nii 3 kuud, kuni ema viis mu arsti juurde. Kuna arst rääkis minuga üsna karmilt siis õnneks suutsin neist loobuda. See periood jättis mu toitumisharjumustesse jälje, sest tean, et mul on parem hoiduda kartulikrõpsudest ja coca colast. Nagu sõltlane, kes peab eemale hoidma oma kiusatusest.

Läksid mööda veel mõned aastad ja tuli puberteediiga, kus ma tahtsin kaalust alla saada ning sõin nii vähe kui võimalik. Kodus tõin põhjuseks, et mul kõht täis või ma praegu ei taha. See lõppes sellega, et kukkusin kokku ning siis väga kaua enam ei tahtnud midagi enam muuta oma toitumisharjumustes, vaid süüa juurikaid rohkem ning mingil määral ka piimatooteid. 

Täiskasvanuna olen proovinud ka dieete, mis enamus neist lihtsalt ärgitavad rohkem aedvilju ja salateid sööma, mis mul on alati maitsenud, aga kuna see valgu pool on olnud kesine siis ikka ja jälle jõuavad vanad head/halvad toitumisharjumused tagasi. Ikka ja jälle on kommid, saiakesed ja koogid. 

Nüüd, kus kasutan fitlapi siis on isegi need aedvilja ja salatidega toidud nii mitmekesised.  Neid retsepte kokkades esiteks ei hakka endal igav  ning keha ei saa harjuda selle üksluise toiduga, mis on muidu, kui tellid kuskilt toitumiskava ning saad heal juhul 2 nädala retseptid ja siis ise vaata, kuidas saad.

Lõpetuseks võin öelda, et minu toitumisharjumisi on mõjutanud nii mu perekond kui ka mina ise, minu tunded, minu mõtted, minu elukogemused. Tõdema pean seda, et kui tahan tervislikult edasi liikuda siis praeguses vanuses on see kõik ainult minu enda kättes.