ei mingeid tulpe. 

Kolmanda nädala alguseks oli kingituseks kaalutõus. Esimese kahega - 4 ja kolmanda alguses + 2. No ma ei saa aru, kuskohast see tuli. Olen omameelest olnud tubli ja viks ja elanud üle oma lubaduse, et mitte süüa suhkrut ja mitte juua alkoholi, isegi siis, kui olin sõbra sünnal. Aga tulemus on halb.

Tundsin juba laupäeva õhtul seda, kuis mu rinnad muutusd raskemaks, kohe oluliselt raskemaks. Kilojagu vähemalt ja kõhus tekkis ka selline tunne, et vesigi jääb sinna kinni. Sööd nagu peab ja tulemuseks on priskus. Prrrrr ja pahameeletorm.

Tubliduse kohalt ütlen, et isegi pahameel, et nii läks ei ajendanud mind haarama saiakuklit.kommikarpi, juustuvaagnat või muud. Olen täis otsustavust ja liigun ikka iseendale kingi tegemise kindlal lainel.

Kui oled nii kaua juba elanud ja ikka avastad iseend, oma nõrkusi, oma loomust ja proovid mõista, ükskord lõpuks ometi mõista, mis sinu ümber toimub ja miks see just sellisena toimub. Miks sind on kellegi elus liiga palju ja kellegi jaoks liiga vähe, mille või kelle oled rakendanud om eluvankri ette, millised sasipuntrad tuleb lahti harutada, et lõpuks, viimaks ometi ei sööks ma end jälle suureks. Et ma ei mugiks saia sisse rullitult kaneelilõhnalisi murehetki, et suudaksin äraütlemiste hõrgud ampsud jätta kindlameelsena kõrvale, et oleksin lõpuks vaba oma meeli painavatest ebakindluse hetkedest ja lükkaksin rookides ja lõppeks kasvõi rõõmust röökides maha enda õlule kogunenud taaga.

Sinna läheb veel aega. Aga ma olen jälle teel.

Liine