No tere, ma olen nüüd tagasi... paksemana kui kunagi varem. Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga juhtus nii, et ma tulen halades siia keskkonda tagasi, olles 9 kilo raskem kui aasta tagasi stardipauku tehes. Kuidas asi siis õnnetult sai lõppeda (võib-olla see on veel millegi uue algus?)? Ma lugesin oma blogipostitusi ja nägin seal, et viimase sissekande tegin 3. septembril, kui kirjutasin, et suvesaldo oli null ja olin suve algusega võrredes samas kaalus tagasi. Ja arvasite õigesti, ega ma end siis kätte ei võtnud, vaid lasin täiega käest. Kuskil novembris astusin veel kaalule ja olin peaaegu algkaalus tagasi. Aga ikka ma õgisin edasi ja mul polnud MITTE MINGIT motivatsiooni toitumiskava tegema hakata. Te arvate, et poole aastaga ei saa 30 kilo juurde võtta? Saab ja kuidas veel saab. Ma lasin end käest täielikult nii, et ma ei suutnud üldse kehakaalule mõelda, vaid ainult sõin. Mäletan hästi, kuidas ma läksin septembris toidupoodi tööle ja tulin igapäev töölt koju väikese koogikesega. Rääkimata portsudest, mis ma lõunal ära sõin. Ja hiljemgi...ma ei ostnud mitte 100 g shokolaadi, vaid läksin ja ostsin endale 2x120 g kinderi kommipakki ja pistsin ühehooga nahka, nagu homset ei oleks. No siis jah lõpuks ajas iiveldama. Üleüldse ma ei suutnud end sageli heade asjadega piirata. Nelja võileiva asemel pistsin nahka 7-8. No ikka ilge õgimine on pool aastat toiminud. Ma ise olen arvanud, et keha nõudis tagasi kõik, mis ma alla võtsin ja võttis suurest hirmust veel intressid ka peale.

Kui ma ainult ei oleks nii pikk...kui ma ei oleks nii pikk, siis mu riided oleks mulle kiiresti väikseks jäänud ja oleks kas või sellepärast pidanud hoogu maha võtma. Aga enamik 30 kilo taguseid riideid lähevad mulle selga, ainult et ma näen nendega välja, nagu üks pundunud jõehobu. Te ainult vaadake seda 121 kilost inimest, kes oma salendava peegli ees ennast nii pidi ja naa pidi keerab, et oma ümmargust keha imetleda, nagu tegu oleks mingi rasedusega, mis naise ainult ilusamaks teeb.

Need boyfriendikad ma ostsin muide siis, kui ma jõudsin oma kõige madalama Fitlapi abiga saavutatud kaaluni - 93,5 kiloni. Ega jalad polegi eriti paisunud, ikka vööümbermõõt paisub ja paisub ainult. Olgu, eks see, et ma selle pildi siia panen, tähendab, et ma väga patja ei nuta. Mees ikka armastab, keegi halvasti ei ütle ja igapäevaelu see suur kaal ei sega (tervisele pole veel hakanud). Kuigi eks mul jalanõusid jalga pannes on erakordselt raske seda teha. Mulle tekivad suurest pingutusest lausa jalakrambid :D

Aga kurb lugu on, jah, ma nägin ju niiiiiiiiiii palju vaeva. Tegin suuri ohverdusi, peamiselt sotsialiseerumise arvelt. Ma astusin absoluutselt iga päev kaalule ja läksin emotsionaalselt kaasa iga väikese tõusu ja langusega (seda tajusin ka vanu postitusi lugedes). Ma olin nii kindel, et kolmekohaline kaalunumber, rasvumine ja võimetus endale riideid leida on igaveseks minevik. Ja nüüd tunnen, et see oli kõik raisatud aeg, millest ma midagi ei võitnud. Ma teadsin ju küll, et nt raseduse korral tuleks palju tagasi, aga ma ei jäänud ju rasedaks, ma  l i h t s a l t   s õ i n  e n d   p a k s u k s. Ma ei tea, kuidas ma ei suutnud end ohjeldada. Ma mäletan, et mul oli juulis peale patustamist alati raske kavale tagasi minna, ma võitlesin tohutu näljaga. Ja peale väikest puhkust, kruiisi, kus ei saanud kava järgida, ei suutnud ma üldse kavale tagasi minna. Eks ma olin lasknud kaval liiga üksluiseks minna ja ma ei viitsinud uusi asju avastama hakata. Selle asemel sigines mu külmkappi aina rohkem  kavaväliseid asju. Ma arvan, et see nälg tulenes sellest, et olin kava enda suva järgi muutnud ja kaloraaži liiga väikseks lasknud. Lõpuks oli mu keha näljas ja see dieet või elustiili muutus ei olnud pikaajaliselt toimiv. Seda viga ma enam ei kavatse korrata. Nüüd ma söön kõik kava järgi, isegi kui mul pole nälga, ikka söön kõik viimseni ära. Ja ei kaalu end enam iga päev. Tööpäevadel igal juhul ei ole mul mahtigi end unisena kaaluda. Siis ma mõtlen nkn algavast tööpäevast rohkem.

Ma olen mõelnud ka, et ma pole varem mõelnud ja eelmisel kava järgimisel ma eitasin seda täielikult, et söögil on tegelikult mu elus palju suurem roll kui lihtsalt energia andmine. See on rohkem nagu tugi, mis aitab pingetest üle saada, lohutab, kui on kurb olla ja on ka heade sündmuste juures heaks kaaslaseks. Nt saad teada, et sa saad varsti tädiks (yabba-dabba-duu, I'm so happy :D )ja siis on seda kohe vaja tähistada söögiga. Miks mitte teha mõnus jalutuskäik. Ei, midagi head on vaja süüa. Kava järgides sa aga ei söö naudinguks, sa sööd energia saamiseks. Lihtsalt sööd nii palju kui vaja ja kogu moos. Vot see on see suur muutus, millega on raske jäädavalt harjuda.

Aga ma olen nüüd valmis. Tahaks kogu oma varasema kaaluajaloo ära kustutada, et alustada nullist ja unustada see saamatu läbikukkunud katse oma ellu vajalikku muutust tuua. Ma olen nüüd esimest päeva kavas ja ei saaks öelda, et mott ilgelt laes olen. Esimesel korral oli kõik uus ja huvitav, nüüd juba tean kõike, mida vaja teada. Täna esiest korda kaaluma hakates mõtlesin, et issand, jälle hakkab pihta. Kaalumine on see kõige tüütum osa selle kava järgimise juures. Eks näis, mis ma esmaspäeval arvan pool tundi varem ärkamisest, et hommikusööki valmistada.