Eesmärgid on head asjad ja Fitlapi lehel saab kenasti oma unistused kirja panna ja vaadata, kuidas unistused täituvad. Kolme nädalaga on juhtunud toredad asjad: eesmärgini on jäänud 3,3 kilo.  2. aprillini. Täna on 5. veebruar.. See eesmärk nüüd väga kõva ei ole, aga elame - näeme. Vööümbermõõt - miinus 10 senti. Õlavars - lausa miinus 6 senti! Isegi puus veidi - 2 senti ( a ma polegi mingi puusakas), nüüd on järg jõudnud rinna kätte - miinus 9 senti. Ütleme nii, et siin materjali jätkub. Reis - samuti 9 senti. Materjali jätkub.

Vaikselt hakkab fookus ära libisema. Lõunad hakkavad kujunema sellisteks tavapärasteks - väikesemahulised väljaskäigu lõunad, kas supiga või väiksema praega, kus ohtralt köögivilja ja salateid. Ausalt - kõrini sai sellest neljast Coopi toidust ja kaasa võtta ma ei viitsi.

Mis kehtib: korralikud hommikusöögid, õhtune keefirikokteil (minu lemmik!), õhtusöök ka väga normaalne. Muutunud on veel see, et mul on külmkapp retsidiivselt toitu silmini täis ja kogu aeg on millestki midagi teha. Ma võin teha, mida ma tahan - palun väga, forell sügavkümas mitme päeva jagu, hakkliha, köögivilja alati mitme päeva jagu, mune hulgi, kodujuustu mitu karpi, avokaado, kanasink, mozarella juust, banaanid ja õunad, külmutatud marjad jnejnejne. Loomulikult see maksab oluliselt kõik rohkem, kui varem pelmeenid ja hapukoor.. Maksab-maksab, olgem ausad. Aga miks ka mitte! Las maksab, toidad ju kõige kallimat inimest, iseennast!

Aga üks mõtteheietus veel tänaseks.. Käisin eile ujumas. Ujumine on tervisele, eeskätt füüsisele, üüberkasulik. Ma kohe tunnen, kuidas mul üldtoonus tõuseb laksust. Ma hakatuseks väga palju ei jõudnud (ajaliselt), pool kilomeetrit, peaks tegelikult vähemalt kilomeetri ujuma, siis on ikka kasu kah. Aga ok.  Ma tegelikult ei armasta basseinis käimist mitmel põhjusel. Esiteks see, et osad inimesed ei pese ennast. Ja kui ma seda näen, siis ma lihtsalt rikun oma õhtu ära. Sest ma vihastan ja pööran sellele tähelepanu. Ärritunult loomulikult. Seepärast ma ei riietugi, kui vähegi võimalik, tavalises riietusruumis, vaid sisenen basseini hoopis spordimaja poolt. Ja ma vihkan inimesi, kes ei pese ennast, kes ei saa sellest aru, et see on rõve! Aga teiseks - basseinis näeb jube palju ülekaalulisi.. lapsi. Mitte, et ma lapsi ei armastaks, lapsed on maailma kõige lahedamad tegelased. Aga ma lihtsalt hoian tahtejõuga oma mokad maas, kui näen rasvunuid lapsi vees hullamas ja nende armsaid vanemaid seal kõrval ligunemas. Eile oli väga kaunis piitspeenike ema oma kahe ülirasvunud lapsega tulnud ujulasse. Ma kujutan ette, kuidas see imeilus ema käib pilateses, peab dieeti, sööb väga tervislikult, et oma kaunist figuuri hoida. Mida see aga maksab, kui lapsed on emast 2-3 korda suuremad.. No kahju lastest! PAKSUD LAPSED EI OLE HAIGED JA GENEETILISE EBAÕNNESTUNUD KOODIGA TEGELASED enamasti, nad on vale toitumise ja kasvatamatuse pärast käest ära läinud. Ega mu oma pojuke ole ka mingi etalon tervisliku toitumise osas. Ta on tõeline rämpsuhunt, aga tal ei ole kehakaaluga probleemi õnneks. Ja igal juhul tuleb suruda kõike talle sisse ning kui vaja, siis retsidiivselt mögiseda ning sundida paremaid valikuid tegema, ühel päeval tuleb see mõistus nii või nii koju. Pojukese isa oli ka noorest peast nagu piitsavars - kaks keppi tagumikku torgatud. Aga peale kolmekümmet kosus,  nii et Baruto on praegu juba poisike ta kõrval. Et ega ei pruugi piitsavarreks jääda ka minu pojuke, kui samas vaimus jätkab. Ühel hetkel lisandub ju menüüsse õlu ja hästi palju. Aga kes seda usub siis praegu, mis kahekümne aasta pärast toimuma saab. Ühesõnaga - Fitlapi toitu võiks jaguda ka lastele. Kui ma nt panen pere sisse, siis minule jääb 23%, pojukesele 40% ja isale 38%, See ei ole muidugi reaalne, aga nii ta näitab, Tegelikud proportsioonid on ikka isa poole kaldu. Ja seetõttu Baruto ei lahku meie majast nii pea.

Karikatuuri on joonistanud maailma parim kunstnik Andres Varustin.