Vahepeal oli väga raske eluperiood ja kuna olen harjunud toidust lohutust otsima, siis selle tulemusena on lisandunud ka päris mitu kilogrammi. Kaks kilo on puudu minu elu tippkaalust, milleks oli 95kg ja seda siis kui läksin kaksikuid sünnitama. Praegu on saa selles kaalus ka lapsi süüdistada. Kuna tervisega oli probleeme ja mingi osa ajast veetsin ka haiglas, siis liikumist on vähe olnud ja toitumist suhteliselt palju. Tegelikult ei ole mõtet isegi tervist süüdistada, sest motivatsiooni olemasolul oleks ikka saanud kuidagi poole kohaga kava järgida, aga ma valisin midagi muud. Tulemuseks on see, et tunnen end eriti koleda, paksu ja saamatuna. Poes ei lähe enam ka nr 42 riided selga. 

See on selline nõiaring, et kogud kaalu, halb on olla ja siis on veel raskem iseendaga tegeleda, kui tunnen end halvasti. Täna käis mingi krõks. Kolleeg tõi oma assortiikommide karbi minu ja kolleegi kabineti ja ütles, et tema ei saa neid enda toas hoida, sest muidu sööb kõik ära. Vihjati ka mulle, et mulle kindlasti need veel maitsevad. Ühesõnaga ma võtsin selle assortii ja panin toakaaslase isiklikule riiulile ja otsustasin, et mina sealt ei söö. Täna on meie toast nii palju inimesi läbi käinud, et karbis on järgi ainult 3 kommi ja ma pole ühtegi söönud! Üks väike asi, millega olen rahul. Hommikusöök oli sisuliselt küll patukas (kaks võileiba singiga), aga parem kui see, mida olen viimastel nädalatel näost sisse ajanud. Lõunasöögiks on ka patukas - poesalat, aga õhtusöögiks tuleb midagi korralikku. Hakkan uuesti kava jälgima ja annan endast parima. Õhtuks on ka sõbrannaga kokku lepitud, et läheme koertega jalutama. 

Mul on uus koer, kes on suur ja vajab rohkem liikumist. See on nii palju motiveerinud, et õhtuti olen temaga vähemalt 1h jalutanud. See on uus ja hea harjumus, mis ilmselt aitas ära hoida ka nädalavahetusel peetud sünnipäeval lisakilode kogunemise. Toitumisharjumused on küll väga valed olnud, aga nädala jagu on jällegi olnud rohkem liikumist. 

Pean veel aja maha võtma ja abikaasaga pikemalt rääkima pere toitumisest ja liikumisest, sest abikaas aon siiski peres ainus, kellel ei ole kaaluprobleeme. Minu lapsed on kaalukõverate järgi ülekaalus, aga neid päästab see, et nad on oma ea kohta tunduvalt pikemad, kuid reaalsus on see, et puberteet tuleb peale ja siis hakkab ka kaalu kogunema ja kui aus olla, siis liikumist jääb ju järjest vähemaks. Ma ei langeta kaalu mitte iseenda vaid ka oma laste nimel. Seda ma pean meeles hoidma.