Asi sai alguse sellest kui 20.09 hommiku vaatas kaalult vastu vaid gramm vähem kui esimene kolmekohaline arv. Minu mõõt oli täis saanud, sest viimati nägin sellist numbrit seal jõulude ajal, õige vähe enne seda kui oma pesamuna ilmale tooma läksin. Kuna ka A, nagu abikaasa, oli olnud solidaarne minuga kosumises ilma, et ta kedagi vahepeal ilmale tooma pidi, tuli ka tema kampa. Algus oli elevust tekitav. Ainuke, mis meie elevust ei jaganud, oli külmutuskapp, mis just eelmisel päeval e-poest tellitud  toitu täis ja adus, et vähemalt 50% tema hoiustatud kaubast jääb nüüd pikemaks ajaks ootele. Patupäevi ootama. Just, alguses arvasime, et saame nädalas ühe PATUPÄEVA :D, aga no tutkit, 1 KORD vaid ja nii on, peab olema! Pärast kava ülevaatamaist ja ostunimekirja koostamist sõitsime poodi toidukraami varuma. Kuna kell oli õhtus ja rahvast poes suhteliselt hõredalt, siis seda enam jäime me silma kui silmad kissis sinihallitusjuustult rasva% uurisime.. Tagantjärele kahetsen, et ei taibanud toidukärust pilti teha - seal oli uskumatult palju igasugust tavaari, aga arve ei olnud sellega justkui üldse kooskõlas. Peast käis läbi esimene rõõmukõll - Fitlap ei olegi kallis. Kusjuures, vahetult enne seda teatas mees, et tal kolleeg lõpetas Fitlapiga koostöö, sest see oli läinud liiga kalliks.. Kui oma ostusummat nägime, siis tõdesime, et ilmselt on küsimus valikutes.. Muidugi, ma võin ju osta 5 pakki valmispakendatud porgandit, aga tunduvalt odavam on teha käed mullaseks ja osta sama kogus lahtiselt ;) Meie esimeseks Fitlapi toiduks sai hakklihasupp. Kahetsen taaskord, et ei taibanud supist, mida sai paras kogus mulle ja mu 3-le mehele, pilti teha. See kogus oli meeletu ja pärast seda kui olin enda ja abikaasa portsjonid välja kaalunud, oigas pliidi ääres 10 aastane K, et kas selle KÕIK peab tema üksi 2,5se JD-ga ära sööma. Noogutasime ja sõime ja ägisesime. Pere nooremad liikmed vandusid alla oma koguste juures ja nii jätkus suppi neile ka järgmiseks päevaks ja tunnistan ausalt, natuke sai ka naabrite koer Bosse endale. 
Sellest supikogusest õppisin niipalju, et järgmisel korral piisab, kui kavasse lisan ainult 1, selle vanima poja, sest temale on see kogus liig ja jagub kenasti ka keskmisele vennale. Huvitav, mida lugejad (ehh, kas mul neid tekib üldse? :o) hiigelsupikogustega pihta hakkavad? Kas külmutate või jaotate kuidagi järgmiseks toidukorraks? 
Postituse juures on hoopis pilt minu ja A eile õhtusest hilisest õhtusöögist. Valik selle kasuks tuli seetõttu, et leidsin kapist hunniku viinamarju, mis hüüdsid kooris: söö meid, söö meid! Soovitan seda salatit rõõmuga: seda jagus kauaks ja see maitses Ameerika Talenti vaadates imehästi.
P.S Ma ei oska iial ilusaid toidupilte teha, aga loodan ikkagi, et keegi viitsib mu postitusi lugeda :)