Hei sõbrad!

Ma pean siin veel pühapäeva otsapidi, voodis teki all mõnuledes. No umbes 2 h suudan niimoodi olla, samal ajal blogides, sest mu kärsitus lihtsalt rohkem ei luba. Isegi teiste blogisid lugesin ja andke andeks aga see on täna ikka maru lohutav!! Kindlasti ei saaks just öelda, et teiste õnnetus on minu õnn...sest minu nädalavahetus oli ka selline ligadi-logadi-tiira-taara. 

Laupäeval, kui viimati kirjutasin, olingi täpselt nii motiveeritud kui olla saab. Selle kuumaga! Läksin ikkagi metsa oma kõndi tegema ja polekski saanud paremat trenni olla. Mul on siin lähedal ümber järve metsa sees rada. A la selline 1.5km pikk. Tegin neid ringe seal 5 tk ja hea jahedus oli metsa varjus. Ülichill! Kuulasin head urban/RnB muusikat ja kujutasin ette et ma olen selline ilusa ümara tagumikuga näitsik sealt musavideost. Hiljemalt täna hommikul sain muidugi aru, et ma olen ise vist ikka ümmargune mitte ainult tagumik. Kaal oli ikka ülikole. Kuuseis ka muidugi endiselt. 

Kuigi ma terve laupäev olin ilusti kavas. Pannkookide ja tortillapitsa ja oma suvikõrvitsa kotlettidega. V.a 2 klaasi veini õhtul. Noooo ma ei tea miks see vahel ikka üldse nii suur patt ei tundu nagu toit. Korralikult väärastunud mõttemaailm. Tegelikult alkohol ongi see kõige kurjem vaenlane. Ja seda vaenlast hävitasin ma eile ka veel. Lihtsalt oli ju jälle üritus. Ma isegi ei tahtnud seal tegelikult oma veetopsi taga jonnida, ikka võtsin. See-eest ei söönud praktiliselt midagi. Kuidagi need lihaviilud ja oliivid ja juust ajasid südame pahaks ega ahvatlenud üldse. Peale üritust ja Tuberkuloitedi kontserti emajõel, kõndisin karistuseks vihmaga jala koju vähemalt. 

Täna olen hakkama saanud ainult Tuunikalavõileib munaga. Siia kindlalt lisandub veel kõik kavajärgne ja väga optimistlikus plaanis ka kõndimine. Vihma vastu pole mul tegelikult midagi. Kuigi täna on just täpselt selline ilm, et arvutasin välja mitu päeva veel jaanuari reisini on. Muidu ma väga ei mõtle sellele ega oota kannatamatult. Lihtsal põhjusel, et ma pole ever never ever kuskil reisil käinud. Kui mingid igavad rootsid ja soomed v.a. Ei oska isegi excited olla, sest ei jõua veel päriselt kohale. Okei vahel kui ma kaalul käin siis ma küll mõtlen jah, et jeebus - niimoodi lähedki sinna või :D Jajaja. See klassikaline "reisiks vormi". Kuigi mul võib see isegi õnnestuda, sest see on elu esimene sellelaadne ettevõtmine. Niiet ma jõuan enne veel nii mõnegi challenge´i teha. Ja Teie jõuate sellest vormi saamisest veel oksendamiseni kuulda, reisist samuti ma kardan :) 

144 päeva veel. 12.jaanuar lendame 3ks nädalaks Vietnami, Phu Quoc´i saarele :) 

Niiet plaane on, suuremaid ja väiksemaid, mille nimel motiveeritult elada, süüa ja tegutseda. 

Issand kui hea sai just :) 

Bless U heart