Hei sõbrad! ;)

Ma olen niiii väga tahtnud kirjutama jõuda aga sellised poolelt jalalt kokku visatud postitused, lihtsalt selleks, et midagi kirja saaks, pole minu teema väga. Nii ma siis ootasin seda õiget hetke. Ootamine on õige sõna, sest aega polnud mitte kusagilt juurde teha. Ja enne kui ma selles mõtete virvarris ära unustan - aitäh jällegi kõigile eelmiste osade kaasaelajatele :) Te olete niii ägedad mul! Sellepärast on ka alati tahtmine siia jõuda :) 

Tegelikult on seis praegu selline, et väikese kibedusega pean tõdema, et ma ei jõudnud seda vaba aega ära oodata. Ja "tellisin" endale selleks hoopis haiguse. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda tõenäolisem see tundub. Me ikkagi oleme need millest mõtleme. Ja mina ei mäleta kuna ma viimati nii vastumeelselt tööle läksin kui selle nädala alguses. Asi pole selles uues imelises salongis. Kolida ma armastan, muutusi ma armastan, sisustada ka meeldib. Aga mul on siiski üks siduv leping teise kohaga mis ei anna mulle aega praegu kõigeks mida ma tegelikult tahaks teha. Ja nii ma siis tundsin teisipäeval, et kurk on kuidagi kahtlaselt valus. Okei. Noh. Väike külmetus. Aga öösel ärkasin juba korraliku iivelduse peale. Ja neelata oli nii kuradi valus. Peeglist oma kurgumandleid vaadates mõtlesin, et nüüd küll oksendan. Mitte just eriline toidublogi jutt :D Hommikuks oli palavik ja püsti ei jõudnud seista, kurgumandlid nagu ploomid ja neelasin okastraati, söögiisu null ja muud toredad ja veel toredamad angiini tunnusmärgid. Fakk! See mulle küll mitte kuidagi aega juurde ei tekitanud :D (Jah, ma naeran, sest see oli mu enda süü. Osaliselt.)

Ja ma jõudsin juba eile mõelda, et ma olen ikka nii rumal..ja et seda ma küll ei tahtnud ju. Sest tõeliselt halb oli olla. Isegi nahk valutas. Ja arsti juures mulle ka ju tegelikult ei meeldi käia aga eile ikka helistasin talle ja sain ka kohe vastuvõtule. Seal oli ka korralik huumorinurk, mingi asendusarst oli kohal. Aga kui ma ei taha et see postitus veniks 10 000 tähemärgini siis las ta jääb. Tõdes, et asi on tõesti väga kole. Tuleb jumala ees pikali olla ja kindlasti mandlid ära võtta lähimas tulevikus. Okei. Eile ma siis olingi pikali...ja tundsin, et ma tahangi lihtsalt rahu saada. Tõmbasin teki üle pea ja unustasin kogu elu ära. Kui mitte ennast süüdistada..siis võib ka ju mõelda, et ju mul siis ikka oli ka vaja seda kõike. Niisama olemist. Ja mida sitem on olla seda rohkem peabki ju pikali olema ja mittemidagi tegema :P

Teooriaid on palju selle praeguse seisu kohta. Üks neist on veel see, et ma käisin laupäeval oma immuunsüsteemi nõrgestamas. Käisime parima sõbrannaga peol ja tähistasime minu uude kohta kolimist. Jõime üpris piiramatus koguses rummikokse. Ja siis üpris piiramatult ravisime pühapäeval toiduga pohmelli. Algas muidugi jälle Crepis caesari salatiga minu jaoks, sest ma ei tea lihtsalt paremat asja kui ma endale midagi luban. Ja sealt edasi kodus..tuleks nimekiri liiga pikk. Jah, ma ka mõtlesin, et sinna musta auku ma oma 6-e saatsingi. Aga kui täna hommikul kaalule astusin siis vaatasin, et ohsakurat, äkki puhkamine mõjub hästi :P Eile küll valu tõttu sõin vist veidi vähem..aga ikka kava järgi 3 toidukorda kindlasti.

Tänane kaal 69,4. Alleaaaa! Eelmine nädal enne pidustusi jõudsin 69,6...niiet võiks vist taaskord öelda, et not bad my friend :) Üleüldised plaanid, oma 30ndaks sünnipäevaks (10.aprill), 65ni jõuda on nii või naa ammu pekkis juba. Aga 6 üle on mul endiselt väga hea meel :) Ja kuna mul pole nüüd see nädalavahetus absoluutselt mingit võimalust ega põhjust oma kaalu saboteerida...siis ootan huviga, mis siin saama hakkab :) 

Nüüd mõtlen, mis oleks kõige parem mulle. Mõistus peksab, et tegele oma firma paberimajandusega, sest Sul on ju nüüd aega! Süda sosistab, et mine võta raamatukogust mõni põnev raamat, pane nina päikese poole ja naudi lihtsalt olemist! 

"Iga raskus on vale mõtte tagajärg, ja kui ma enne ei õppinud, siis nüüd olen sunnitud ära õppima. Ja kui ma ei vaevu järeldusi tegema, siis minu keha aina kannatab, kuni lõpuks pean ikkagi omad järeldused tegema."  Luule Viilma

heart