Tšau sõbrad!

Kahjuks eelmine osa läks kaduma, maru hea oleks olnud sealt jätkata. Kirjutasin seal, et olen ilusti kavas - see vist oli teisipäev? Olen siiamaani kavas. Võib öelda, et 100%. Või kust see piir üldse läheb ? :D Üks x sõin üleliigset ananassi, mis üks mu klient tõi ja teine x oli eile kui ma pähkleid üle ei lugenud ja arbuusi silma järgi võtsin. Teisipäeval kirjutasin ka sellest, et pühapäevast saati pole isu. 

Arvasin, et pühapäeval oli see jälle mingist lollist tunnete ja emotsioonide virvarrist aga tõttöelda pole see siiamaani normaliseerunud. Iga päev seisan nina külmkapis või pusin retseptides ja üritan välja mõelda mida fakki ma üldse süüa tahan?! Päevasel ajal on eriti hull. Kui korisev kõht ja õõnes tunne endast märku ei annaks siis mul oleks täitsa savi kogu maailma toidust. Nii on siis igasse päeva kuulunud kiire smuuti marjadega. Ainuke smuutiretsept mida ma kasutan. Põhjusel, et seal on kaerahelbed ja kodujuust ka sees (tundub nagu toidu moodi mitte niisama suvaline lurr) ja muidugi jõhker kogus. Hapude mustsõstardega. 

See on hetkel ainuke toit mis hea meelega alla läheb. Mõni teine muidugi minu asemel oleks megahappy vist :P Üleliigsed isud ka ju head pole aga minu jaoks on see jälle häirekell. Nagu ikka - nokk kinni saba lahti, as always. Ma kohe mõtlen, et mingi alateadvuslik stress millega keha üritab toime tulla ja samal ajal toidu seedimine on üleliigne tegevus. Blaaahh :) 

Igaljuhul sellest hoolimata olen ma üritanud end cheer uppida pidevalt. Käinud ikka kõndimas jälle ja veel. Nagu Matilda ütles (või oli see Maire?), et tema jaoks on jooksmine see mida saab igal pool igal ajal teha, siis mul kõndimine. Seni kuni ma välja mõtlen mis trenni ma ikka nüüd minema hakkan. Täna vaatasin isegi Burlesque´i Sansaaras aga jälle need kellaajad. Nii läks ka maadlustrenniga millest ma kadunud osas kirjutasin. 

Ja millest ma veel kirjutasin - kuidas mul üldse ei hakka septembrist aega olema kahe koha vahel jooksmise, müstilise eraelu, põlveotsas söömise, kokkamise ja autos elamise ja ringikihutamisel kõrval. Teate mis ma siis tegin ? Otsustasin, et ma lähen hoopiski oktoobrist kooli ka veel :D Niiiii mina. Ühel hetkel ma hädaldan ja teisel teen mingeid lükkeid, et veel rohkem end rakendada, sest ma ju TEGELIKULT tean, et see jätab vähem aega lollustega tegeleda. No näiteks nagu sedasamust genereerida mida täna - miks mul isu ei ole ja äkki ikka on mingi stress. Totakas.

Seega 6.oktoober algab mul Tartus sessioonõpe massaažiterapeudi erialal mis kevadel päädib taaskord kutseeksamiga. Kuna see aga eeldab massööri kutset siis hetkel tuleb vaid pöidlad pihus hoida, et grupp täis ka tuleks. Sellisel juhul saab väga põnev olema ma arvan :) Õppida mulle meeldib ja kuna see toimub nädalavahetustel siis ei tohiks ka väga muid tegevusi segada. Kuna siis veel kui mitte praegu?! 

Tsiteerides klassikuid :"Elu on lill". Tegelikult. heart