Hei sõbrad!

Eilseks ma olin juba 2-3 päeva sisuliselt ainult kodus olnud ja seega päris hull valmis. Seega kui ma oleks eile hommikul blogi kirjutanud siis ma ilmselt oleks ainult tigetsenud siis :P Uskumatu, et selline lihtne ja vajalik asi nagu toit võib muuta enesetunnet niivõrd, et isegi teised inimesed hakkavad närvi ajama. Samas loogiline. Oled rahulolematu, tunned end oma kehas halvasti ja see digimuutub selleks, et oled kogu maailma peale nördinud ja mitte millegagi rahul. 

Ehk siis 2-3 päeva oma tavalisest rutiinist väljas, teistsugused toidud, teistsugused kogused ja mis ilmselt kõige hullem - teine ajakava. Heikki kirjutas ka enne jõule ühes blogipostituses, et jäta endale vähemalt kindlad söögiajad. Ja ma täiesti mõistan selle vajadust. Hoolimata sellest, et ma olin otsustanud need 24-25 võtta vabalt. Ilma igasuguse toidu kaalumiseta. Mina sain autasuks muidugi kaks lisakilo, sest ma juba puhtalt toidu nuusutamisest olen alati juurde võtnud. Millest ma pole veel aru saanud kas ma juba olen vabanenud või mitte....Sest.

Eile õhtul läksin ma vaimse tervise huvides siiski kodust ära. Tegema midagi mis seda seisu süvendas aga samas emotsionaalselt parandas. Ehk et tegime parima sõbrannaga väikese veini ja juustusnäkid. Rääkisime ennast tühjaks, ilma igasuguse hukkamõistuta kummagi poolt, ülimegaübermõnus! :) Niiet tänaseks olin jälle happy puppy valmis. Sain ühe töösutsaka ka teha ja oli jaksu jätkata. Kõige sellega mis puudutab kaalumist. Enda ja toidu. 

Ja muidugi trenni. Kõndimas olen ma iga päev käinud, vähemalt tund aega kindlasti. Selles mõttes pole midagi muutunud. Ja täna lisasin veel vunki juurde. Otsustasin jooksma minna. Eks ikka väikeses hirmus, et minu enda väljakuulutatud challenge´is feilin. Sest see on tõsi, mis puudutab toidu nuusutamist. Üks väike kõrvalekalle..ja pabahhh. Müstika. Mulle ei mahu isegi toitu sisse nii palju. Aga eks terve see eelmine nädal oli selline väike nipitamine ja trikitamine. Nüüd pole muud kui tagajärjed likvideerida.

Ühesõnaga. Ma pole kunagi julgenud jooksma minna. Või olen proovinud aga siis on pulss sekunditega nii laes, et tükk aega olen pidanud rahunema. Ilmselt ma olin siis kehvemas vormis? Mis muidugi ei tähenda, et ma poleks igatsenud..jõuda joosta! Lihtsalt see tõsiasi paneks mind endaga rohkem rahul olema. Kuigi ma naudin ka teisi spordialasid väga. Nüüd aga tundus see maru hea mõte. Loomulik jätk. Kuna ma alustasin septembris-oktoobris basseinitrennide ja ujumisega. November ja terve detsember (oma nüüdseks 20 trenniga) vehkisin kodus kardiot teha. Ja alati ka peale videosid panin meeldiva muusika ja jooksin, toas. Kõigepealt ma ütlen. Thank God, et on leiutatud shock absorber spordirinnahoidja! Või jumal tänatud, et mul oli kunagi mõistust see endale soetada, mis sest, et hind oli selline, et rahamaitse suus...Aga no kuidas Sa seal on D-E korviga ringi silkad. Alleaaaa. Ja et mingi rinnahoidja liiga palju tähelepanu ei saaks. Täna olid buff ja tutimüts ka täiesti must B. Selline tuul. Ma tõmbasin need muidugi üksteisele otsa :D 

Noh jooksin siis. Tegin soojaks. Jooksin 7 minutit! Vau! Siis kõndisin 1 minuti. Jooksin jälle 5 minutit. Vau! Siis kõndisin 2 minutit. Siis jooksin jälle 6-7 minutit. Niimoodi tegin kokku 40 minutit. Pulss oli max 145, muidu selline 135-137, selline mõnus. Pulsis kusjuures ei olnud üldse probleem nagu ma enim kartsin. Isegi suutsin hingamisele keskenduda. Ei tea kas sellepärast, et ma viimasel ajal olen ka mediteerimise ette võtnud ja õppinud keskenduma mitte niisama lõõtsutama. Jalad olid all suht makaronid lõpuks, muud hullu midagi. Ma ütleks, et suht win ja väga üllatav :) 

Mulle tundub, et ma vist tahaks veel minna :)

Ehk et saadame selle aasta nüüd ikka viisakalt ära, sõbrad heart