Hei sõbrad!

Olen tagasi 2 päevaselt kiirkursuselt "Kuidas olla üksikema". Tahaks loota, et need kogemused ei jookse ka tulevikus mööda külge maha....Sest see oli ikka paras tsirkus. Aga lapseisu ära ei läinud kui kunagi peaks mõni arvestatav isa välja ilmuma.

 Õe 8 kuuse poisiga polnud me nii pikalt omaette olnudki, sest alles nüüd sööb ta ka ainult "päris toitu". Loomulikult oli lõbus ja armas ja tore aga mõni hetk oli selline, et "no mis nüüüüd teen." Eile käisime linnas ilma nautimas paar tundi jutti. Mul tuli õudne pissihäda, temal sellega muidugi probleeme polnud. Jõudsin 215 korda läbi mõelda, et kus kesklinnas on selline tualett kuhu saab sisse kärutada. No ei jäta ju vankrit koridori ja ei võta last kõhuli endaga kaasa poti kõrvale nagu kodus. Püksi ma muidugi laskma ei pidanud, nagu see väike vennike mul vankris :) 

Teine värvikas hetk oli täna kui ta 5x keeldus toas magama jäämast ja ma hakkasin vaikselt juba kannatust kaotama. Ülihelikiirusel panin meid mõlemit riidesse ja otsustasin, et küll õues jääb. Aga sinna jõudmine...Oli ka sellisel juhul keeruline kui vahel on vaid koridor ja üks trepp. Ma ei suutnud teda lihtsalt tuppa röökima jätta üksinda, seni kuni vankri välja viin. Endalgi tuli pisar silma. Oh seda emotsionaalsust. Nii ma siis läksin, pamp puusal, nikerdasin ühe käega vankrit majast välja ja trepist alla. Massööri biitseps kulus marjaks ära igaljuhul...Ilm oli ääretult rõve ja tuuline veel pealekauba aga vähemalt poiss magas. Mul on külm siiamaani kontides niiet kohe kui kell 4 koju jõudsin olin kuuma dušhi all ja ikka ka täiesti läbi omadega. Ikkagi inimene, eksole.

Ja tuleb välja, et ma pole ka tõesti Marsilt pärit ja vastikult eeskujulik fitläppar. Eile otsustasin patuka siiski ära teha, laupäevale kohaselt. Ema tuli õhtul mingi udupeene Gustavi rabarberikoogiga. See kook oli plaanitud kuna mingit veini ei olnud ette näha. Kas söök või jook. Mitte kaks koos. See on mu viimase aja väga toimiv taktika olnud. Okei. Aga siis hiljem mul oli veel õhtul tunnike iseenda jaoks ja käisin lõunakas. Mõtlesin rimis neid samu inimlikke mõtteid mis me kõik siin vahest. Et noh..kui juba siis juba, võtaks veel midagi. Kõndisin nõutult riiulite vahel ja lõpuks tulin ära ainult pomelo ja pudeli veega. Tegelikult mul oli juba piisavalt halb olla sellest 1,5 tükist koogist.

Aga täna enam ei olnud :) Mingitel mulle teadmata asjaoludel ostsin endale puuviljaleiba ja võid ja sõin seda 4 viilu. Niipaljukest seda aru oli, et jätsingi selle lõunasöögiks ja kaput. Vaatasin isegi kaloraaži..üks viil annab 92 kcal. Ohasavana. Aga eks see oligi siis mu ühe toidukorra 400 kcal :P See ongi see põhjus miks Rene ja Heikki ei taha, et me kaloreid arvutaks :D Pärast oli muidugi jälle paha olla. Suhkur. Ja kui on juba 2 päeva jooksul 2x halb olla siis isegi "ikkagi inimene" saab aru, et see on lollus. 

Nüüd vähemalt on süda täitsa rahul. Pugin õhtuks oma oa-singisalatit. Vihjeks - palju parema portsu saab kartulisalatist kui asendada kartul pruunide konservubadega. Ubade grammivahe ligi 60gr ja hapukoort on topelt!

Täna on veel plaanis 35 minutit poksitrenni ära teha, siis saab süüa täisportsu kamavahtu ;) Äkki saab lõpuks sooja sisse ka, sest brändi kallale minna ei tahaks. 

Tervitused heart