Hei sõbrad! 

Minule omase positiivsusega pean eileõhtuse postituse kommentaariks ütlema :"Noh..läks tiba sitasti!". Kahju, et minule on omane ka see "jälle", mis peaks olema sinna lõppu kirjutatud. Aga hetkel olen ma hoopis nii mõnusas meeleolus, Teie kõigi toetavaid kommentaare lugedes. Enelii, Maire, Merili, Matilda ja Car rac - täielik Support Team! Eile oleks olnud mulle ühte korralikku napsu vaja ja Teie oleksite olnud just need, keda olnuks hea kampa võtta :) No mis sest, et me tegelikult reaalselt sidrunivett jooks, eksole :) Väga soe ja hea tunne on, aitäh mitumitu korda!

Selle napsu ma muidugi võtsin. Mulle meenus see, kui mu esimene suur armastus ja elukaaslane mind 20 aastaselt maha jättis, peale aastaid kooselu. Siis ema-isa tõid mind ära sealt, mul vaid kaks kätt taskus ja koju jõudes pani ema rummipudeli lauale ja sõnas :"Nii, nüüd võtad 3 shotti." Ma tegin eile ühe, pliidi kõrval vedelevast konjaki pläskust. Eriti rõve oli. Aga tunne oli umbes sama rõve ka. Olukord oli natuke teine aga reetmise tunne on ikka alati nii pagana näru. 

Hea, et vähemalt kogemuste pagas on juba nii piisav, et seda "maailma lõpu" tunnet enam ei ole. Sellistes olukordades on kõige tähtsam mitte iseennast ära kaotada. Ja üleüldiselt ka. Aga armastus ju tegelikult ei olegi selleks. Iseendale me jääme ikka alles. Noh, vähemalt mina olen seda 30 aasta jooksul õppinud. Tänu veendumusele, et ükskord tuleb ju ikka edasi minna, isegi kui veidi aega seal kraavis lömitad, saan hakkama. Veel olen täheldanud sellistes olukordades, et mul on pigem endast kõrvalt vaadates hale, mitte, et ma isegi oleks reaalselt murdunud ja katki. Selles suhtes on Matildal sulatõsi õigus - naised tõesti tulevad välja tugevamana :)

Ja samuti oli Car Racil õigus - see ongi millekski hea. Ja ma tean juba ühte asja. Arvake kas ma ärkasin hommikul, tegin silmad lahti ja esimene mõtle oli - TRENNI?! No absoluutselt :D Sest ma ei kavatse ometi hakata ööklubide uksi tuulutama nüüd vaid mul on aega hoopis lahedama asja jaoks - uuesti trenni minna. 

Reedel ostan spordiklubi kaardi uuesti. Talvel sai 3 kuud seal jutti käidud, ikka vesiaeroobikas ja jõusaalis kordamööda. Enne seda aga panin endale siiski perearsti aja. Reede hommikul lasen vereproovid teha, lihtsalt selleks, et pole aastaid käinud ja huvi on teada - kas saan kõik vitamiinid ja ained ilusti kätte. Mul on sinna üldse 10 aasta jooksul kord asja. Ptüi ptüi ptüi :)

Aiaaa. See kaaluasi ka veel. Eile öösel kell 2 tuli ikka mõistus koju, tegin ühe võileiva. Aga tundub, et vähem söömine pigem tõstab kaalu. Küll me üksteisega jälle ära lepime :) 

Aitäh, et olemas olete heart