Hei sõbrad!

Mul juba mitu päeva keerleb peas üks mõte. Tegelikult vist küll juba suht teada ja kulunud mõte aga selles valguses, kui palju viimasel ajal siin liigub "patujutte"...paneb taaskord mõtlema..

Raske on jah. Distsipliini on vaja. Ja järjepidevust. Ja mulle tundub, et järjepidevus ongi ainult see võlusõna. No muidugi see omakorda algab tahtest. Aga Kui pole piisavalt järjepidevust, ei lähegi kergemaks. (k.a mis puudutab ämbrisse astumist ja taaskord sealt jala välja võtmist. Või siis ka mis puudutab endale üleni ämbri pähe tõmbamist.) Ehk et kui pole järjepidevust harjuda, siis see jääbki dieediks. Ja dieeti ongi raske pidada. Sest dieet on teadupoolest mingi teatud periood vältel toimuv ...ei tahaks just öelda "peale sunnitud tegevus", sest see on ka iga ühe oma valik aga ...lõppkokuvõttes üks nõme tegevus. Eriti kui täpselt ei tea milleks Sa seda teed. Tahad kahe nädalaga 4 kilo alla võtta, et ühte konkreetsesse kleiti mahtuda ja sealt edasi on juba savi mis edasi saab. Siis see ongi dieet. Ja siis see ongi raske. 

Selle asja päikeselisem pool on see, kui võtad endale omaks selle mida teed. Kui Sa teed seda niikuinii, sest tunned end hästi. Kui Sulle maitsevad toidud ja oled need oma päevadesse saanud LOOMULIKUL moel sisse pikkida. Kui ei tee seda enam mingi lambi eesmärgi pärast vaid tead, et see kõik terviklikult parandab elukvaliteeti ja just pikem perspektiiv on oluline. Selle nimi peaks olema siis elustiil. 

Ja ikka on mul see mõte, et ...see ei lähe mitte kunagi kergemaks, kui ei ole järjepidevust ja kannatlikust. Mis see "kergemaks" üldse tähendab? Ma arvan, et kõik need mõtted tulidki mul seoses mu enda nädalavahetusega. Ma olen terve aasta jonninud. Ja mu kaal on terve aasta jonninud. Ja siis ma nüüd sain aru, mingipäev, jälle. Et tänu sellele kõigele ei ole ma enam hüpiknukk. Ma ei kõnnin enam libedal jääl. Ma ei pea enam dieeti. Ja selleks oli ikka vaja terve aasta lolli mängida, 11kg maha võtta, 6 kg juurde võtta, 7kg maha võtta uuesti, oma karpidega sünnipäevalaudades käia, keelduda igasugusest magusast mitmeteks kuudeks, õppida SUU KINNI HOIDMA, sõna otseses mõttes. 

Nüüd ma käin sünnipäeva lauas niimoodi, et ma ei pea muretsema kas ma "lähen lappama." Sest ma tean, et hiljemalt pühapäeva hommikul olen ma oma toidu peal tagasi. Selle toidu peal, milleta ma enam elu ette ei kujuta. Ei kujuta ette mida ma siis sööks või teeks. Nagu Maire kirjutas kellegi postituse all. Et siis oled terve nädal selle laupäeva nimel väga korralik. Kuldsed sõnad. Jah, nii ongi. Ja eriti veel siis kui on oht, et see laupäev jätkub Sul veel edasi ja edasi....

Mina usaldan ennast nüüd piisavalt, et istuda sõbranna sünnipäeval lauda ja süüa kõike natuke. Sest ma ei pea dieeti. Vaid Fitlap on mu eluviis. Eks abiks ka ikka teadmine, et palju mulle ikka sisse mahub :P Ja ma ei teagi kuidas seda pikka ja lohisevat juttu nüüd kokku võtta. 

Ma tahan lihtsalt veelkord öelda, et jarjepidevust järjepidevust järjepidevust, sõbrad. Teile ja iseendale heart 

Ja edukat nädalat ;)