Head seda aastat!

Uhh, see ajab mu lihtsalt juba närvi, kuidas kaal võib seista. Jah, aasta lõpul kirjutasin siia viimase sissekande ja sellest ajast, lihtsalt seisab, seisab, seisab. Ei teki mitte mingit tahet siia midagi kirjutada. Vaatad ja vaatad seda numbrit ja koguaeg on sama. Ok, vahel hommikuti näitab veidi väiksemat numbrit see kaal aga kaalumispäeval on kaal täpselt sama. Vähe siis närvi püsti ei aja...prrr.

Loodad ja loodad ja siis, ikka sama!

Ma olen natukene analüüsinud ka oma söömist, käitumist, et kas ma teen midagi teisti, erinevalt. Ei tee, kõik on sama. Nüüd on pigem see, et jõuan nagu rohkem teha, jalutada, tometada, jalavalusid on vähem jne. Ja kaal lihtsalt maksab kätte. Kui kaua nii suudab. Oleks siis, et kaalun 50 kg, et rohkem lihtsalt ei lähe allapoole:) Aga olen ikka väga suur ju veel... Võiks ju mulle halastada.

Selle kahe nädala peale olen teinud vaid ühe patuka. Mõtlesin, et proovin. Ei mõjunud seegi, nö. tubli olemine. Õde juba ütles,et allavõtmisperioodil seisis ta kaal kord seitse nädalat. Nu, mida?? Loodan,et sama saatus mind ei taba. See oleks küll paras proovilepanek.

Aga see on küll hea, et kõik, enamjaolt kõik riided lähevad selga. Lihtsalt olen olnud koguaeg suht ühes kaalus, siis neid päris väikesi riideid nagu polegi. Aga need, mis enne ei läinud, nüüd ju lähevad. See on küll hea, isegi kleidiga olen juba päris palju käinud. Isegi sukapüksid leidsin. Mees juba ütleb, et olen kokku kuivanud. Noo, ei ole ikka küll, lihtsalt see 15 kg on nii kiirelt alla läinud. Pole nagu ise jõudnud sellele mõeldagi, pole nagu kohale jõudnud. Riidenumbrist 54 on tegelikult saanud 48. Ok, peaaegu 48, mõni riideese 48, teine 50...Aga ikkagi.

Aga muidu, elu on ilusam küll. Aga ega ma seda kõike nüüd ühe seisaku pärast ära küll ei lõpeta. Proovin ikka edasi minna. Proovin ikka kavajärgi süüa ja tubli ka olla. Eile leidsingi omale ühe grillliha retsepti, nii õnnelik olin. Jubedalt tahtsin juba nädala päevad liha süüa, nüüd saingi isu täis. Aga see on küll, et magusaisu on suur. Päris suur ja vahel on tunne, et sööks terve sefiiritordi ära ( ei tea, kui teeks seda, kuidas kaalule mõjuks).

Luban, et rühin ikka edasi, ilma, et kõrvale kalduks. Pikk tee on juba käidud aga palju, palju on veel minna. Loodan, et see kaal ka kord minema hakkab. Oleks see siis juba nagu preemia sellele suurele kaalu allamineku ootamisele.

Teile kõigile aga jõudu ja rühime edasi.