200 grammi üles, 200 grammi alla

Blogi kirjutamine on iga väga vahva maagia! Kirjutada mulle ei meeldi, aga kui ma viimase viie päeva jooksul kirjutan juba kolmandat postitust, siis ei tea, kas ma lause esimeses osas nüüd valetasin või kuidas? Pole tähtis, põhiline, et ma kusagilt võtsin aega mõned read kirja panna, pea on kaheks päevaks kindlasti puhas (raske on 24h päevas mõelda, et ma toitun Fitlapi järgi)!

Teisipäeval mõtlesin alustada uue ülesandega - liikuda värskes õhus vähemalt 45 minutit järjest, 5 päeva. Ma juba kirusin varasemas postituses, et mul pole eriti aega liikumiseks. Kuivõrd väga ma tahaks liikuda rohkem jala, kõige pikem tee on minul ca 7 minutit, sest kõik on jubedalt lähedal. Ja leida need vabad 45 minutit, et lihtsalt jalutada.. noh, ei ole. Joosta ma ei jaksa, rulluisutada ja jalgrattaga sõita ei oska. Okei, jalgrattaga sõitmist õppisin ma kaks aastat tagasi, aga nii palju, et inimeste sekka mind lasta ei tohi. Tulemuseks sain teisipäeval jalgrattaga sõidetud 25 minutit, olin läbimärg. Peale ca 10 minutilist pausi jalutasin veel 20 minutit. Peaaegu 45 minutit järjest, eks? Lootsin juba, et nädala lõpuni on jäänud täpselt 5 päeva, ma ju jõuan. Kaks päeva on nüüd raisku läinud, sest tulles hilisõhtul koju ma olen seda meelt, et pikem uni on ikkagi tervislikum kui jalutamine. Positiivne saab olla ainult see, et laupäeval ootab pikem reis, kus põhiliselt tuleb käia jala, mistõttu ma teen 5p x 45min ühe hoobiga.

Samale reisile mõeldes, homme tuleb suurem probleem - millist sööki kaasa võtta? Tööpäeviti pole raske kaasa võtta mõni toidukarp, kuigi wrap ilma karbita oleks palju parem. Aga need mul eriti välja ei tulnud. Või siis tuleks neid süüa koheselt, mitte oodata mõni 10h. Legendaarsed juustuküpsised on ka proovitud, aga jäi tunne, et pole päris minu teema. Kto ne riskujet, tot ne pjot šampanskogo.

Teema number kolm. Fakti teadvustamine iseendale. Kolm nädalat Fitlapiga olin tubli ja nädalaks valmistasin sööki pühapäeval-esmaspäeval. Neljas nädal algas sellest, et tuli varusid ikka lõpuni süüa, sest kui äkiliselt tekkis pudru isu, kala jäi külmkapi seisma. Tulemus siin: kaks päeva ma toitun Fitlapi kava järgi, aga nelja söögikorra asemel on mul heal juhul kaks - hommiku- ja õhtusöök. Päevad nii jube pikad, et ei jõua vahepeal midagi süüa. Rahustan end mõttega, et vähemalt see, mida söön, pole mingi poest ostetud saiake, mahlake, kommike ja muu keelatud kraam.

Kaalu peaks ka rahule jätma nädalalõpuni.. nii palju rõõmu oli pühapäeval, sest neljandik teekonnast läbitud, et organism justkui kuulis ja pani kõik pausile. 200 grammi üles, 200 grammi alla, 200 grammi üles, 200 grammi alla..

Kõht sisse, nina püsti, selg sirgu, sama vaimukalt edasi!