Täna oli siis minu pisema printsessi tähtis päev, mini juubel, ta ise on seda päeva juba kaua oodanud. Oodanud seda, millal saab peale pikka suvepuhkust lasteaiast oma kallite sõpradega pidutseda. Pidasime seda siis Tartu liikluslinnakus, Muuseas, väga äge koht. Peremees väga tore, lastega sai nii hästi läbi ja ka suurematele, kes autodega sõita juba kaalu pärast, sõita ei saanud, said alternatiivse lahenduse tasakaaluliikuri näol. Loomulikult sel peol ei olnud muud katastroofi kui see, et ma ise suutsin end vigastada lapsele torti karbist välja lõigates. No kobakäpp nagu ma olen, hakkasin siis suhkrukarbi ees värisema ja surusin noa näppu mitte teibi vahele kuhu ta minema oleks pidanud. Plaasterdasin end kinni ja pidu läks edasi. Nii tore oli. Mulle meeldib teistele ikka rõõmu teha, laste silmis rõõmu näha- seda ei ületa miski. Ega ma muidu see totu poleks, kes madala palga ja ainult hea sõna peal tööd teeks. Ka tööl olles innustab mind  just see tänulikkus, mis silmis särab, ka välja ütlematta- see on mega hea tunne. Rohkem polegi ju vaja. 

OK nüüd see katastroofi osa siis. Pidu ju oli mega ja tuju hea ja loomulikult lastel ka ülemeelik tuju ja meel. Kodu poole minnes, pidin teaduspargist korra läbi sõitma, et võtta bensiini tankimiseks kaart. Nii seal kõik korras ja hea olla. Lapsed rõõmsad, nüüd tlähme koju, tuleb Mammi ja siis saab ujuma. Sinna see jäigi. Ei näinud me järve, ei näinud ka Mammit. Sest mu kaunis siresäärne kümne aastane suutis end suure jooksuga hoopis emosse sõidutada lasta. Seal ootasime me esialgu kaks tundi, et üldse jutule saaks. Järjekorras oli lapsi ikka rohkelt, kel pea lõhki, kes lihtsalt jalgu alla ei võtnud. saime siis lõpeks sisse, ja siis ootasime röntgeni järjekorras- seda seetõttu, et tädi kes pilti pidi tegema- pidi kiirkorras intensiivraviosakonda minema. ok. Kokku ootasime me kolm tundi, kiidan tänast personali, väga sõbralikud olid, laps sai ka ajutised püksid jalga, et emost ei peaks palja tagumendiga koju liipama. saime koju alles tunnike tagasi kella kaheksa ajal. Saatsime veel Mammile sõnume, et oleme kodus ja kõik ok, peale kipsis jala. Ning, et me siis külastame teda pühapäeva hommikul.

Mis selle loo juures toitumist puutub, siis see oli kaootiline. Hommikuks sõin riisipudingut, mis oli mega hea. aga sünnipäevalauas sõin juurvilju ja puuvilja. Ei patustanud, kuigi ei söönud ka piisavalt, sest kui kogu see triangel läbi oli ja koju istuma sain, siis tundsin, et tahaks nagu- võtsin siis eilsest järele jäänud grilliliha ja väikese kartuli sõin seda. Plaan, mis oli õhtul minna rajale, jäi ära sest praegu, ei saa ma ju kuhugi minna. Aga lõpp hea kõik hea. Kips jalgadega ja lombakad neiud toitumisega suht mitte sinapeal aga reel :D