Kasvasin "paks laps -ilus laps" ajal. Olin küll eakaaslastest trullakam (et mitte öelda paks), aga probleemi polnud - kehalise kasvatuse hinne oli kindlalt "4", keegi ei narrinud ja elu oli lill. Jama tuli igaaastasel mõõtmisel-kaalumisel kooliarsti juures, mis lõppes alati endokrinoloogi vastuvõtul ja olenevalt arstist, järgnes või ei järgnenud jooditablettide kuur. Diagnoos oli alati kindel - kilpnäärmes on sõlmed, mida tuleb kogu aeg jälgida ning on kerge kilpnäärme alatalitus .Endokrinoloogid on vist üldse minu elus kõige rohkem nähtud arstid, sest peale selle, et "paks laps - ilus laps" olin ma ka terve laps. Õnneks (väheste eranditega) ka terve täiskasvanu. Keskkooli ajal algasid grupiviisilised eksperimendid dieetidega - kaotajaks alati mina: kui mul üldse õnnestus kaalu langetada siis kindlasti poole vähem kui sõbrannadel, kuigi kange iseloom aitas punkutuaalselt rangetest nõuetest kinni pidada.  Aga vabandus oli ju varnast võtta - alatalitusega kilpnääre=aeglane ainevahetus. Elu läks edasi, liialt ma ei põdenud, joosta jõudsin, keskkoht oli olemas ja kuskil eriti midagi ei "lödisenud". Pärast esimese lapse sündi 25-aastaselt kaalusin vähem kui 18-aastaselt ja elu oli ikka lill, kuhu aeg-ajalt kuulusid ikkagi kaalueksperimendid. Tulemuslikum neist oli nädalane paast. Uskumatul kombel sobis veepaast mu kehale ja vaimule nii hästi, et ma ei tundnud kordagi nälga ja mu enesetunne oli kogu aeg super. Kaal langes 6kg ja kaalunumber kahanes 72-ni Pean märkima, et see 72 ei näinud välja väga ilus - põsesarnad meenutasid mongoliidset rassi, rangluud olid täies hiilguses "püsti" ja kõhuli magamine vaagnaluu otste peal oli valusavõitu. Kosutasin ennast 74 kiloni ja olin nii oma sisemise kui välimise minaga rahul järgmise raseduseni.  Teise rasedusega läks "natuke" teisiti. Mingil seletamatul põhjusel hakkasid mulle maitsema viinamarjad, mis tegelikult ei ole mulle kunagi hüüdnud, et söö meid. 31-aastaselt teadsin täpselt, et puuviljad on väga kasulikud ja peamiselt toitusingi viinamarjadest, sest niiiiiiii head olid. Kuni 6.ndal raseduskuul tahtis arst mind liigse kaalutõusu pärast haiglasse panna. Õnneks enne märkas küsida, mida ma küll söön, et niimoodi kosun? Kuuldes viinamarjade kogust, mis ma selleks ajaks ära olin söönud, ei pannud minu kaalutõus teda enam imestama. Õnneks haigla jäi ära ja viinamarjad jäid ka edaspidi ära, sellest hoolimata võtsin rasedusega juurde 25kg, millest 10 kõnnib minuga siiani kaasas. Niisiis viimased viisteist aastat elan 82 - 84 kg raskuse kehaga. Paastumine enam ei õnnestu, dieeditamine on kaotanud mõtte, sest mõistust on juurde tulnud. Lohutasin ennast mõttega, et vähemalt on mu kaal stabiilne, tervis korras - mida veel tahta, kuni ühel juunipäeval aasta tagasi...aga sellest juba järgmine kord - toitumiskava nõuab lõunasöögile mõtlemist!