Kolmeteistkümnes sissekanne.

Tervist taas blogijad-fitlappijad!

Et kõik ausalt ära rääkida, alustan algusest.

Juhtuski ka minuga see, mis juhtuma pidi. Paar nädalat tagasi võttis mees mul nööbist kinni ja teatas, et nüüd läheme puhkama! Eeee... ah?! Kuulsin täitsa õigesti, nii oligi. Ehk siis pakkisime endid kokku, lastele tõime meelelahutuseks vanaema ja minek. Sellist nii äkilist asja meie peres üldiselt ei juhtu. Eriti meespoole initsiatiivil. Ja kohe välismaale! Sestap kiitsin aga takka ega mõelnud, et kuidas nüüd selle töö ja laste ja muude plaanidega saab. Ju kuidagi ikka saab. Saigi, lihtsalt tuli teha mõned eriti intensiivsed telefonikõned.

Ma ei ütle, kuhu me sõitsime, sest mind tuntaks arvatavasti ära, Eesti pole vahepeal suuremaks läinud. Aga no puhkus see oli! Söömisega proovisin esimestel päevadel koguni kavas püsida, aga teises keskkonnas olles tundus see kuidagi eriti piirava ja piinavana. Isegi mitte selle pärast, et isutaks nüüd kangesti rohkem või midagi muud süüa, vaid kõik käigud peab planeerima toidukordade järgi. Ei tahtnud siis meest ka ahistada ja saatsin Fitlapi koju. Ühest küljest painas nagu mõte, et kuidas ma nüüd endale seda siis teen, olen ju juba nii palju vaeva näinud ja tulemusi näinud. Teisalt leidsin, et kuna ma päris käega ei kavatse lüüa, siis võib ju lubada enesele väikest viisi vabadust. Otsustatud.

Loomulikult oli kodus kaaludes +3kg. No aga pole hullu. Seame eesmärgid uuesti paika ja jätkame aga raja tallamist. Ehk olen lõppude lõpuks ka kunagi seal maal, et Fitlap on nii kehasse treenitud, et saab ka reisidel end normaalselt ülal peetud.

Üldiselt andis reis tohutul hulgal energiat ja inspiratsiooni nii, et peaksin kevadeni (järgmise kohvripakkimiseni) uhkelt vastu pidama. Veel tõdesin taas, et mul on ikka väga tore mees. Hoolimata sellest, et meil mitmetes asjades eriarvamus on, leidub siiski piisavalt suur ühisosa. Selle teadmise pinnalt on ainult paremaks minna. Vanaema pidas ka end kenasti üleval ja lastel polnud ühtegi halba sõna öelda Kuigi nüüd läks muidugi undamine lahti, et millal meie saame...?