Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest!

Tänase seisuga on eesmärgist puudu veel 0,6 kg. Mis ja kes mind aga sellel teel aidanud on?

Loomulikult kõigepealt see geniaalne toitumisprogramm, kus võid asendustega sellise retsepti kokku panna, mis sulle parasjagu meeltmööda on. Muidugi pole see kohe alguses lihtne, aga kui natuke asjasse süveneda, siis võid asendustega saada sellise roa, mida nimetust lugedes ettegi ei oska kujutada. Mulle meeldivad igasugused salatid ja nii ma siis olengi Fitlapi retseptidest neid leiutanud. Eelmises postituses oli üks näide, nüüd siis kreveti-munasalat  ja fetasalat ( mõlemad retseptist galett muna ja singiga, teine pilt on tehtud munapühade ajal ja pildilt puudub singileib).

Suur tõuge, et ma ennast lõpuks kätte suutsin võtta, oli minu tädi (tervitused Juulile) ja täditütre silmnähtav õhenemine tänu Fitlapile. See tegi heas mõttes kadedaks ja tekitas võistlusmomendi, kes jõuab esimesena sihile. Nendega on hea vahel oma mõtteid jagada ja nõu küsida.

Üks väga tänuväärne võimalus on lugeda teiste blogisid. Mõne lemmiku postitusi ootad mõnusa teksti pärast, mõnest võtad eeskuju ja mõtled, et kui tema suutis, suudan mina ka, mõnes postituses on äratundmisrõõm, et ka mina olen sarnases olukorras olnud. Mõned lemmikud on oma eesmärgi saavutanud ja käivad siin harva (tervitused Maire K., kes on minu üheks suureks eeskujuks). Naljaga pooleks võiks isegi öelda, et magusasõltuvuse asemel on mul nüüd uus sõltuvus – Fitlapi blogid. Hommikul vaatan lisaks retseptile, kas keegi on midagi uut kirjutanud ja nii päeva jooksul mitu korda. Tundub, et suve saabudes on siin vaiksemaks jäänud. Samuti olen paar nippi saanud postituste kommentaaridest. Facebooki toetusgrupiga ma liitunud pole ja selle tegemistest tean ainult mõne siinse postituse või kommentaari põhjal. Just lugesin MD blogist kava täpsest jälgimisest ja juuksekarva lõhkiajamisest, mis FB-s mingi probleemi tekitas. Mina tunnistan, et üks suur takistus, miks ma alguses ei suutnud kava järgida, oligi just liigne perfektsionism. Kui ma selle vabaks lasin, siis läks kava jälgimine kergemaks ja mina ise ka. Mis sobib ühele ei pruugi sobida teisele, aga minu hommikune kohvipiim on täiesti kavaväline ja pole mind takistanud eesmärgi saavutamisel.

Kõige rohkem tegi rõõmu, kui laps mind täna hommikul kallistas ja ütles,: „Emme, sa oled kuidagi kõhnaks jäänud“. Lapse suust kuuled tõde!

Edu ka teile oma mäest üles rühkimisel või tipus püsimisel!