Lugesin oma eelmist postitust ja nii nagu tol korral, olen ka seekord taasalustades motivatsiooni ja hakkamist täis. Mis siis jälle juhtus? Kui ma vaid isegi teaksin. Igakord, kui alustan on piisavalt motivatsiooni ja teoreetiliselt olen ju nii teadlik põhjustest, mida ülekaal endaga kaasa toob, mida see põhjustada võib, kuidas ja mida peaksin sööma. See motivatsioon ja kaalulangus kestab tavaliselt 1- 2 nädalat  ning siis (tahte)jõud raugeb. Põhjused on ju tegelikult naeruväärsed- küll ei viitsi pliidi taga seista ja vaaritada, imelik tunduks väljaspool kodu kõigest heast ja paremast (ja ebatervislikust!) keelduda ja kõigile hakata põhjendama keeldumist toitudest, mida tavaliselt oled söönud, motivatsioon puudub, sest nii lihtne oleks ju haarata kõike, mille järgi parasjagu isutab. Kõige nõmedam on see, et igakord, kui olen oma kaaluga tegelemisest loobunud, siis nö. kaitsekilbiks olen endale püüdnud sisendada, et tuleb endaga rahul olla sellisena nagu oled. Kui pere ei kommenteeri su kaalunumbrit, sõbrad- tuttavad ei julge ammugi öelda, et oled kaalus juurde võtnud, siis pealtnäha meeldidki sa inimestele just sellisena nagu sa oled. Jah tõsi, teisi ei huvitagi mu kaalunumber ja ega ma ju kaalunumbri pärast isiksuselt ei muutu, küll aga peaksin ma ise olema vaimselt tugevam ja ise endale tunnistama, et 168cm pikkuse juures ei ole okei kaaluda 101,5kg! Jah just 101,5!!!! See number on juba KOLMEKOHALINE ja see ei ole okei! Ma olen 30. aastane ja ei ole normaalne kaaluda nii palju. Isegi kaks last ei ole enam vabanduseks, kuna viimasest sünnitusest möödub mõne kuu pärast juba neli aastat! Öeldakse ju ikka, et kui libastud, siis tõuse püsti ja mine edasi! Ma siis seekord üritan uuesti! See mõte, et parem alusta mitu korda tundub kuidagi õigem, kui lihtsalt jälle käega lüüa ja jätkata samamoodi õgimist. Mis siis seekord motiveerib? Tänaseks olen uuesti kavas olnud 4 päeva ja selle nelja päevaga on minu kaalunumber taaskord kahekohaline. See muidugi ei tähenda seda, et nüüd võiks kuidagi kergendatult hingata ja endise elustiiliga jätkata. See õnnetunne, mis mind kaalunumbrit nähes valdas, oli selline motivatsiooni laks, et jagub kohe pikemaks ajaks! Lisaks sellele, et pikkuse ja kaalu vahekord ei ole normaalne, on mul veel üks motivaator. Nimelt on tuleval kevadel ülikooli lõpetamine ja ma nii väga tahan lõpuaktusel lisaks lõputunnistusele olla uhke enda välise ilu üle. Tahan osta ilusa kleidi ja uued kingad ning tunda end ilusa ja enesekindlana, mitte leppida lihtsalt kesise valikuga sellest, mis selga läheb. Esimestel kordadel, kui Fitlapiga alustasin, siis sai ilmselt saatuslikuks ka see, et kõik retseptid tundusid huvitavad ja kõike oli vaja katsetada. See tõi kaasa selle, et istusingi tunde pliidi ees, käisin igapäev poes, kuna valisin igaks päevaks uued ja huvitavad retseptid ja mis seal salata, ka raha kulus oluliselt rohkem, kui muidu. Tänaseks olen enda jaoks lemmikutesse lisanud palju retsepte, mis sisaldavad vähe koostisosi ning mis valmivad kiirelt. Lisaks planeerin oma menüüd ette, kokkan korraga rohkem, st. söön ühte sööki vähemalt kahel toidukorral (üks toit nii lõuna- kui ka õhtusöögiks). Niimoodi on söögi tegemine, söömine ja kaalu alandamine tunduvalt nauditavam protsess! Lühidaltöeldes siis jah, ma alustasin jälle! Ja loodan, et seekord tulemuslikumalt, kui eelnevalt!

Jõudu ja motivatsiooni mulle ja kõigile kaasteelistele!

Päikest!

K.