No nii! Hakkasin kohvi lürpides mõtlema, et tuleks see pahe maha jätta. Saaks valgemad hambad ja tervema mao (ei pea roomajat silmas, ikka seedeorganit - magu). Hommikust ärkamist ma küll ei kujuta ette, kuid kindlasti leiab mingi turgutava alternatiivi. Praegu on päevi, mil hommikukohvile tuleb lisaks pea igasse tundi mahtuvaid erinimelisi kohvipause (kella 10-ne kohv, ennelõunakohv, lõunajärgne kohv, kolmene kohv, head-tööpäeva-lõppu kohv, teretulemast-koju kohv, igav-on kohv, head-ööd kohv). Väljas on hämar, lumi on, kuid päikest näeb harva, seega looduslikke turgutajaid välismaailmast ei ole, seega tuleb kohviga end jonksu ajada. Või vähemalt nii ma olen mõelnud. Kuid hambad võtavad juba kohvipruuni jume ning magu karjub ka juba õhtuste kohvilonksude peale, ainult unel on ükskõik - see on endiselt magus! Kas ka kvaliteetne ja sügav, see on iseasi, kuid ärkvel õhtune kohv mind ei hoia. Seega tuleks seda kohvijoomist ikka piirata küll, et vähemalt magu ja hambad natuke hõlpu saaksid. Kui keeruline millegi mahajätmine ikka saab olla!? Igasugusetest asjadest ju loobutud, mis see kohvijoomise piiramine siis teisiti on?! Kui joomisest rääkida, siis näiteks alkoholiga on mul juba kena 10 aastat 0 suhe. Jätsin lihtsalt maha ja kõik! Ega ma ennegi mingi padujoodik polnud, siidri ja veini sõber pigem. Isegi mitte väga sõber, sest isegi väiksem kogus tekitas mul meeletu peavalu, seega pidudel vahel natuke võtsin. Väga harva võtsin natuke rohkem, nii paar korda aastas, kuid alati kergeid jooke ja mitte palju, sest peavalul oli karm komme varakult platsis olla ja minu pidutuju segada. Seega polnud mul mingi probleem napsule "ei" öelda ja täielikku karskust pidada. Tuttavad ja võõramadki võivad kinnitada, et lõbususest ja peomeeleoluhoidmises seetõttu küll tagasilööke pole tekkinud, pigem on "sooritusvõime" paranenud. 

No millest ma veel olen loobunud? Suitsetamisest. OK, see pigem naljaga öeldud, sest suitsetaja pole ma kunagi olnud, tudengina olin baaridaam, siis mingi vahe vahetuse alguses kamina ees istudes tõmmati suitsu, siis ma võtsin ka mõnelt mahvi, nii seltskonna mõttes. Vahel ka peotujus sai kellegi pakutud sigarett hambusse võetud. Kordagi ei tekkinud poes kiusatust ise sigaretipakki osta, seega polnud ka midagi maha jätta. Lihtsalt sai ühel korral ei öeldud, siis järgmisel ja lõpuks ei tulnud kellegil pähe pakkuda.

Nüüd on toitumise puhul välja jäänud menüüst suhkur ja nisujahu. Üle kolme kuu olen hakkama saanud, kuid vahel ikka tahaks kommikaussi sukelduda, krõbeda vahvli haarata või pannkooke nisujahuga teha. kuid siis olen küsinud endalt, miks mul selline tahtmine on. Võib-olla on lihtsalt igav, janu, vitamiinivaegus, mis sunnib ebatervislikke valikuid tegema või hoopis nostalgia? Pannkookide puhul  ongi tegu viimasega, sest silme ees on mul etalonidena  vanaema kobedad ja kopsakad koogid, mida lihtsalt nende tatra-, riisi-, rukki- ja mis iganes jahudega järgi teha iialgi ei saa. Seega ma pigem ei üritagi ning minu menüüs ei ole ka pannkooke. 

No siis olen ma veel maha jätnud mehe, maja, mugava elu, telekavaatamise, näksimise, mossitamise, enesehaletsuse ja kõik, mida ei oskagi üles loetleda, seega mis see kohvijoomise piiramine siis ära ei ole!? cheeky