Hei,

Asun pikema jututa kohe asja kallale. 

Nimelt mulle ei olnud kerge Fitlapiga liituda ja nii endale probleemi tunnistada, milleks on suur kaalutõus viimase poole aasta jooksul. Mäletan hästi, et viimati - enne kui pealinna kolisin st - kaalusin 72,5 ja see tundus mulle täitsa normis olevat kuna olen 170 pikk, samas aga mäletan hästi, mis toimus siis, kui endale Tallinnas elu sisse seadsin. Hakkasin siis toidukordi vahele jätma(Tartus tegin iga päev sooja toitu, vahet polnud mis kell ja mingi periood käisin ka trennis) ja vabandasin end välja ajaoluga, et "ma olen täna 12h tööl, lihtsalt ei jõua" ja tõsi on, et ma ei söönud isegi tööl, mis on jahmatav, kuna ma töötan kohviku köögis pagar-kokana.

Ühel hetkel leidsin, et see ongi mulle halba teinud, sest erinevate lõhnade tõttu ma ei söönudki peaaegu ühelgi tööpäeval ning kodus pugisin kõike head ja paremat sisse, kuid mitte sooja! Mitte vajalikke ainded! Või kui uldse, siis ülearu. Liigagi ülearu, olles aus siinkohal. Mu sõbranna(kellega koos elan) märkas seda ja pahandas minuga, ometigi ma jätkasin sellist eluviisi tükk aega ega teadnud palju juurde või alla võtnud olin. Tervis paistas ta okei olevat, kuigi migreenihood olid küll kerged tulema, mida ma siiski ei seostanud oma toitumise kui sellisega. 

Tõsine ärkamine toimus aga nüüd nädal tagasi, kui vanemaid külastasin ja sõbra juures kaalu peale astusin. Loomulikult ma ei julgenud vaadata ja palusin sõbral ka mulle mitte öelda. Seda esimesed 2 minutit. Astusin siis uuesti kaalule ja seisin tõega silmitsi. Kaalusin 84,1, mis raputas mind korralikult läbi, kuna ma ei suutnud hiljem enam muule mõeldagi. See oli justkui mu mällu graveeritud vms. Sõitsin järgmisel päeval koju ja mõtlesin, et millega ma hakkama olin saanud. Küsisin endalt, et kas ma tahan, et see suuremaks muutuks ja oleksin endaga veel rahulolematum või tahan end oma kehas hästi tunda ja soovitu saavatuda, olgu see kuitahes raske. Loomulikult valisin teise varianti ja siit mu teekord algabki. 

P.S. esimese päeva olen lõpetanud edukalt, jälgides kava ja süües selle järgi, nii et loodan, et teen seda ka edaspidi. Isegi, kui libastun ja hetkeks alla annan, alustan jalamaid uuesti. 

Päikest, 

Ingrid.