Hellõu!

Onju.

Muidugi tänane hommikune seisund oli selline, et ega ikka paneks kuhugi ka kuivatisse end. Pohmell oli kohal. Jajaa- suhkrupohmell. Sa võid ju arvata, et keha andestab sulle patud- aga kui sa ikka külast külla kulged ja torti sööd, siis maksab ta sulle kätte. Ja kuidas veel! Võid ju vabandada ja keerutada kuidas tahad, aga keha on armutu. Ärgates sain aru. Kohe. See mõnus tuumapohmellipeavalu on ilmeksimatult SEE.

Huvitav on see, et kui ma siin viimati mainisin moka otsast, et oli mul piparkoogiralli- siis selle andis keha veel andeks? A see mis järgnes nädalivahetusel oli hull. 

Siin ma siis olen. Väike õnnetusehunnik, ma muidugi üldse ei pahanda endaga- sest keha nuhtleb ju niigi. Käin ringi madalam kui muru ja loodan vaikselt, et SEE möödub õigepea. Joon palju vett ja lihtsalt loodan, et hakkab parem. EKs hakkabki!

Kultuurisündmustest rääkides- see saatan suhkur sai mul sabast meie uue poe avamisel. Õigupoolest ma ei kavatsenudki ju seda torti sinna mugima minna, aga kukkus välja noh. Ilm oli sombune ja bänd lausa mängis, aga miski jõud kiskus ikka torditelki ka minema. Hästi ilus suur kohupiimatort oli. Maitse nii ilus polnud.

Ahjaa väljahõigatud reivipidu jäi meie poolt külastamata. Vaagisime mõtet, et kuna järgmisel päeval oli vaja sünnipäevale minna, siis 2 pidu me endale lubada ei saa. (eeeet siis- vanus ole sealmaal, et lihtsalt puhtfüüsiliselt ei jaksagi enam 2 õhtut kaua üleval olla, usute jah? :D  ega ma ise ka ei usu seda enda suust kuulduna, aga vat nii on.)

Sünnipäev oli väga vahva, missiis et oli söömapidu, siiski sai ka jalga keerutada veitsa- see minu jaoks maru oluline- saab seda sööki nii allapoole raputada noh. 

Isadepäeval läksime äiale külla, minu poolt oli kingituseks toitumisnõustamine :) poja poolt- šefiiritort! (irooniline kas pole?) Pensionäri nõustamine on ülimalt raske, kes ongi omadega kinni ja toppama jäänud sinna kuhugi... Ma siiski siiralt loodan, et suutsin talle mingigi mõtteidukese kasvama panna peas- tervislikumate valikute poole pealt. Las ma vähemalt loodangi noh. (Loomulikult aitasin ka mina seda šefiiri hävitada, et vanainimene ei peaks seda suhkrut sisse sööma niipalju eksole...)

Lisaks käisime oma vanaisade haudade peal. Õhtupoolik oli nii soe ja ilus ilm. Surnuaial oli päris palju küünlaid- ikkagi käiakse omaksete haudadel. Arutasimegi, et huvitav kas meie lapsed hakkavad käima kunagi nii nagu meie veel käime? Nad ju ei tunne sidetki meie vanaisadega... seega miks nad peaks? :(

Nüüd aga tulles elavate juurde: meil on plaanis minna neljapäeval kontserdile, heategevuskontserdile. Tartu rahvas- kes tuleb veel?

Kontsert Hoolime

Lõpetuseks ikka midagi lõbusamat tooni- trenni ikka teete või?