Koera saba...sünnipäevad!

meie tulp.

Tervitused kõigile!

Kuidas suur suvi teile meeldib? Onju äge? Mulle täitsa meeldib, ainult et ma vist sain eile päiksepiste, sest peavalu tuli ja  tervitas mind ka veel täna hommikul. Nii ei saanud ma isegi trennigi minna.  Tableti jaoks see pea nüüd nii kõvasti ka ei valutanud. (ikka viimases hädas alles haaran tableti järele noh)

Heikki küsis rannavormi kohta. Noh mis ma ütlen. On nagu peaaegu teine käes. Trikoovooru vast läbiks, aga bikiini oma mitte 

Kus ma oma elukarusselliga jäingi. Kui eelmisel korral pajatasin äia sünnipäevast, siis seekord tuleb juttu meie pere meespoolest- puha sõnnid kõik noh. Reede õhtul-nagu ikka- kimasime 1.võimalusel maale ära. Laupäeval oli siis mul mehe sünnipäev. Ega me ju ametlikult pidanud. Kui keegi küsis, siis andsime teada, et oleme maal. Kes tahab, võib läbi tulla. No mingi hetk lugesin inimesi kokku, kes meie maakodukesesse kokku voorisid... jajaaa- 24 inimest koos meiega sain! Okok pooled olid lapsed! Kõik sujus kenasti, sest olime suitsuahju lükanud 6 kanakest. Ilmaga oli megalt vedanud- õhtu oli suurepärane, seltskond samuti, lisaks- sääski veel polnud!! Vot see suitsukana- kes teab see teab, mis maitsega on ise tehtud, värskelt ahjust tulnud kana.  Fantastiline! Kõrvale pakkusime grillsalatit. Magusaks oli minu tehtud suur küpsisetort. (ma ise mõtlesin, et isegi ei proovi, aga siis ikkagi tahtsin teada- kuidas oli läbi imbunud ju...mmmm) Tol õhtul oli veel see Eurovisioon ka. Ma käisin sõbrannaga saunas samal ajal ja loomulikult mulistasime ka järves. Väga mõnus oli!

Maal vaikselt nokitsemist on. Saime siis kõik kasvuhoone taimi täis. Lisaks mees mässas pottidega- kuna need musta värvi, siis orgunnis sinna ümber paberi, mis peegeldab valgust. No elame- näeme! 

Pildil meie kasvuhoone siis:

Oi kuis igatsen juba oma tomateid... eelmisel aastal saime maigu suhu ja no mitte miski ei maitse enam paremini kui OMA tomat.

Teisipäeval laulsime siis poja lauluga üles. Sai 14. Kingituseks sai ... toatuhvlid!  Kusjuures tal oli isegi hea meel, te muidugi ei usu, aga nii see on. (meil kodus külm kivipõrand ja no need paksu tallaga tuhvlid numbriga 45, kuluvad talle ära!) Tal veab- saab ka sõpradega sünnipäeva pidada Batuudikeskuses, mis teatavasti pole just odav lõbu! Kuti näidud: 179cm/82kg. Öeldi, et poole aasta pärast tahetakse veel arstil näha. Ehk siis seda, et - kaalunumber poleks tõusnud. Ta oli muide arstile kurtnud, et söömine läks käest, kui ema hakkas Fitlappi tegema!? Ma ei ole teda kunagi sundinud keeduporgandit sööma vms. Hästi nõme olukord ikka. Mida tervislikumaks mina lähen, seda rohkem pubekad trotsivad. No näis näis. Olen küsinud nende arvamust, mida nad tahavad süüa jne. püüdnud kompromisse teha. 

Teine pubekas on päris tubli- paneb omale hommikul kella varasemaks, tõuseb üles, sööb oma võileivakese ja kimab klassiõega lausa rattaga kooli! (see on ikka nii vahva mu meelest!) 

Ahjaa, teisipäeval tegime perega õhtul grilli sünnipäeva puhul, ostsin lastele KANES'i limonaadi. Kuti kommentaar oli, et- ega jah muidu ei saakski aru, et sünnipäev, AGA emme ostis mulle limonaadi?!  Magusa juures jäin mõtlema, sest ei teadnud paugust kohe oma poja lemmiktorti. Võtsin kindluse mõttes 1 oma lemmikutest -Kass Arturi. Jajaa, selgus, et see talle ka maitseb. Uurisin ühtlasi, mis on poja lemmiktoidud: 1. paksupõhjaga pizza (meie fitlapi tortillapizza naerdi välja ) 2. sushi 3. hiinakas- tom kha supp.

Õhtupoolikul saatsime poja sõbraga kinno ja ise kimasime maale. Kaasas värskeltküpsetatud rabarberikook ja ...šampus. (päev otsa isutas mind see jook, lõpuks andsin alla.) Vahvate naabritega siis istusime päikesepaistes ja naised said šampust mekkida. Kui siis järsku tuli mul isu- üksinda maale jääda! Olin ikkagi sünnipäevalapse ema. Eeemmm- päevakangelane ju, kes on teeninud ära OMA hetke! 

Mulle võimaldati see. Minipuhkus. Pole vist vaja öeldagi, kuidas ma seda nautisin. Lihtsalt olin. Vaikuses. Pimeduses. Magasin end korralikult välja, kuigi õhtul üritasid sääsed mind endale saada... Hommikul ringutades tuli isu end järves värskendada. Lihtsalt kulgesin, mitte millegile mõeldes. Aju puhkas. Keha puhkas.

Muuhulgas siis jah eile sain vist päikesepiste. Olen muidu hoolikas mütsikandja, aga eile miskipärast ei pannud. Nokitsesin päris mitu tundi sissesõiduteed umbrohust puhastades, vahepeal ujudes, süües.( Ahjaa, leidsin kapist ju täitsa kavakohast toitu- mune ja köögivilju) Kokku sain mina eile 3 tiiru ujutud. Kusjuures teate kui kummaline...mina va vana trennihunt omast arust ja ei jaksa ujuda! Kui te arvate, et uhan stiilselt krooli ujuda ühest järve otsast teise, siis eksite! Ikka seda konna ujun ja uskumatu- käelihased nõrgad! Mees siis seletas- (trennis teen ma ju kätekõverdusi),aga ujumisel tuleb vastupidiselt liigutada!  Nii, et ma nüüd keskendun ujumisele! Seda enam, et praeguseks on vesi nii soojaks läinud,(pinnal +22) et karastamisefekti peaaegu pole. Küll aga siiski võttis mul eile õhtul päris mitu tundi aega enne kui keha uuesti soojaks sain?

Täna hommikul kaalule minnes, olin juba valmis võtma seda lööki, kus kõik need torditükid ja šampusepokaalid irvitavad vastu  ... aga säh- 67,4. Ülla-ülla - stabiilne?! Ma vist loobun seda kaalugraafikut kogu aeg uuendamast. Mõtetu noh. Üks sirge joon kogu aeg.

Elu aga tõttab uue hooga edasi. Juba sel weekendil tuleb minna koolikokkutulekule. Hetkel kahetised tunded ses osas... nagu ei viitsigi väga minna? Ahsoo, et te ei usu või?  Edukat kavaspüsimist! Eks mina ju ka olen, kui vähegi saan. Noh peaaegu. Ausalt.

Olge muhedad!