Hommikuti tööle - rattaga või autoga?

Hei,

tõstke käsi, kes tavaliselt hommikuti autoga tööle kimavad, kui kella vaadates oled juba praktiliselt hiljaks jäänud!? Mina, mina, MINA! Jube mugav, istud oma ilusate riietega autosse, sups ja juba tööl ning õhtul sama mõnusalt jälle koju tagasi.

Mõned aastat tagasi soetasin endale uue ratta - "Mina hakkan nüüd rattaga tööl käima", pasundasin suure suuga! Härra kodus naeris ka selle peale, oli üsna kindel, et see ratas mul seisma jääbki. Okei.. saladuskatte all võin öelda, et pidin ise oma sõnu sööma, sest lihtsam oli ikka alati kapilt autovõtmed haarata.

Sel kevadel olen aga hoopis tublim olnud. Minu teekond tööle ei ole üldse mitte pikk, umbes 7 kilomeetrit, ainult, et täpselt poole tee peal on üheks parajaks katsumuseks ja proovikiviks Nõmme mägi. Iga päevaga tundsin, "Oh, täna oli küll kergem, kui eile". Muidugi on see rattaga tööle sõitmine ka omaette tsirkus..

Mitu toidukorda karpidega seljakotti, lisaks tavalised tööriided nende otsas. Ega siis ju spordiriietega ometi kontoris saa istuda, aegajalt vaja klientidega ju ka näost-näkku suhelda. Telefonis ei saa keegi aru, mis sul seljas on, istu kasvõi püksata.

Ükskord ma otsustasin, et lähen otse pärast tööd veel trenni ka! Te ausalt vist ei kujuta ette, kui punnis mu seljakott oli! Toidukarbid, tavariided, trenniriided koos lisapaari tossudega + pesemisasjad (sealhulgas rätik). Vot siis ma mõtlesin küll, et NEVER AGAIN! Trenniks oli step-aeroobika ja ausalt öeldes oli päris raske, terve trenni oli kuidagi uimane olla, kuna enne seda olin pool tundi tuulise ilmaga rattaga trenni kimanud.

Aga üldiselt on veloga siiski ülimõnus tööl käia. Hommikuti oled tööle jõudes juba mõnusalt ärganud ja õhtul koju sõites on pea töömõtetest täiesti tühi. Ja päris mõnus on peale pikka tööpäeva Nõmme mäest alla vuhiseda, samal ajal vaadates, kuidas autojuhid ummikus istuvad! Ja milline sääst - bensiini ei kulu ning figuurile ju ainult kasulik. Kuigi tunnistan, vihmase ja külma ilmaga on endiselt ahvatlevam autorooli istuda!