See nädal on minu jaoks trenni osas kuidagi raske olnud. Jah, käisin ilusti ära EMSi treeningus. Läksin sinna rõõmsa meelega ning ikka selle vana hea ootusäravusega. See on nii huvitav, kuidas iga nädalaga ma tunnen, et jaksan rohkem ja oskan rohkem, olen tugevam ja saan endast veel rohkem anda. Seda kõigest 20 minutiga. 

Neljapäevasesse jumpingusse läksin samamoodi - nägu naerul, ise tahtmist täis. Aga trenn iseenesest oli nagu omamoodi piin. Kuidagi nii raske ja väsitav oli, tundsin end saamatuna. Õnneks Nele motiveeris piisavalt trennis ning see andis indu juurde. Kui ei jõudnud enam, oli selline tunne, et enam ei jaksa, siis tuli Nele oma ilusate sõnadega ja see andis kuidagi jõudu juurde. Tegelikult ei olnud trenn üldsegi nii hull, aga vahepeal lihtsalt on selliseid päevi, kus on jõuetus peal. Kui trenn läbi sai, siis ma olin nii uhke enda üle. : D Trenni jooksul mitu korda tahtsin alla anda, aga pingutasin ikka edasi ja see tunne peale trenni, oeh, ei ole paremat tunnet.

Terve nädal on mind painanud ka see, et ma ei ole jaksanud n-ö lisatrenni teha, Muidu ma üritan ikka lapsega igapäevaselt jalutamas käia ning nädalas korra teeme ka koos trenni ehk kasutan teda raskusena. Aga sel nädalal lihtsalt ei jaksanud end kõndima vedada. Kolm korda vist ainult käisime jalutamas ja siis ka ei nautinud seda kuidagi. Õnneks vähemalt mässasime kodu juures õues palju ringi ja koristasime maja ära, seega päris diivanikaunistust ei mänginud terve nädala. : D

Homme on Keio sünnipäev ja jälle EMSi päev. Ma nii loodan, et sel nädalal on minu tavapärane power taastunud ja saan jälle liigutamist rohkem nautida.

Ma tahan teile öelda, et nädalad ei ole vennad, kõik nädalad ei ole ideaalsed ja head. Vahepeal vajabki keha puhkust ning alati ei olegi mõtet end viimase piirini pushida, sest siis ei tahagi keha enam Sinuga koostööd teda. Vahel tuleb osata puhata ning ei tohi seda endale pahaks panna.