Siin ma nüüd siis jälle olen. Oma 76 kiloga. Miks jälle? Sest ma vahepeal andsin alla. Olin juba üsna tubli fitläpitaja, kui mingil endalegi arusaamatul põhjusel lasin end käest. Ilmselt on olnud vähe motivatsiooni, olin enam-vähem enda kehaga rahul, nautisin kolmel erineval reisil kõike head ja paremat ja ei hoidnud millegagi tagasi. 

Nüüd on tulemus aga katastroofiline. 76 kg? Ma vist kaalusin viimati nii palju raseduse lõpus...

laste sünnist on aga nüüd juba päris palju möödas, et selle kaela ajada, et noh, pole veel maha läinud...

Aga alustan siis otsast.

Olen kolme lapse ema, 38-aastane naine, abikaasa. 

Lapsed on 17, 6 ja kohe 5. Ise töötan väiikese koormusega kodus perefirmas. Muul ajal olengi lihtsalt koduperenaine. Võiks arvata, et istun siis päevad läbi diivanil tagumikku laias, kui lapsed lasteaias. Seda mitte. Koguaeg justkui teen midagi, maal elades nagu teisiti ei saagi. Eriti nüüd, kui on kevad, on aias midagi teha. Ja aed on suur. Nagu ka maja, mis tahab koristamist. Seega istumiseks aega ei jää. Vähemalt päeval mitte. Seega, kuidas siis need lisakilod tulnud on, tekib küsimus? Need on mulle külge "hiilinud" õhtutel, kui olen vaimselt ja füüsiliselt kuidagi nii läbi, siis tundub ainus õige mõte end diivanile kerra tõmmata ja filmi vaadata, muidugi midagi head ja paremat kõrvale näksides. Nädalavahetustel avame ka pudeli punast veini, soojade ilmadega oleme valge peale üle läinud. Ja nii nädalast nädalasse.

Mees on mul ideaalses kaalus, temal probleemi pole. Ta on mind ka toetanud, kui ma olen teatanud, et vot nüüdsest paluks mitte tuua koju ahvatlusi ja alkohol kuulub sinna alla. Ta on kenasti seda kuulda võtnud. Siis aga ma jälle murdun ja teen ise ettepaneku patustada. Ühest patustamisest saab siis aga mitu ja nii ta jälle läheb. Pärast on mul nii paha tunne, aga ometi tundub see parim viis lõõgastumiseks. Tean, et see on vale mõtlemine. 

Pean leidma mingi teise mooduse, et oma akusid laadida. Tuleb olla lihtsalt tugev. 

Minu mehe töö nõuab temalt palju reisimist, mis minu dieedi seisukohast on kahe otsaga. Kui ma olen üksi kodus, on lihtne kava jälgida, vaid õhtul tuleb arvastada ka lastega ja teha midagi, mida kõik söövad. Hetkel on see natuke keeruline, sest kõigil kolmel on kujunenud väja asju, mida nad ei söö. Arvasin alles aasta tagasi, et minu lapsed vist on maailma parimad sööjad. Aga nüüd on miskipärast hakatud valima. Samas olen ma selles osas järeleandmatu, kui ei sööda, pole kõht tühi. Ometi tuleb ikkagi natuke planeerida. Mina ja mees oleme küll kõigesööjad, kuigi mina viimasel ajal ei taha eriti liha. 

Teine ots selle juures, kui meest ei ole, on see, et mul on palju raskem end tagasi hoida ja õhtul korralikuks jääda. Kui ta kodus on ja teab minu dieedist, siis on mul nagu mingi motivaator, ei taha justkui teisele näidata, et olen nõrk. Tean, see ei peaks nii olema, pean seda ju enda pärast tegema, mitte kellegi teise. 

Ühesõnaga, nüüd on viimane aeg jätta vabandused kus seda ja teist ja end kokku võtta. Kava on juba ju ostetud ja oleks nüüd vaja seda järgima hakata. Ka siis, kui lapsed on tõbised ja kodus, tuleb leida viis korralikult kavas püsida.

Niisiis. Alustan oma 76,4 kiloga (olen 173 cm pikk). Minu eesmärk praegu on jõuda selleni, et 6 oleks kaalunumbril ees. Hea oleks, kui tagumine oleks ka 6 :) Seega, 66 on esimene eesmärk. Ideaalne oleks ca 62, alla selle ei taha. Kunagi, peale esimese lapse sündi olin 57 ja ma ei meeldinud endale, nägu oli liiga kondine ja keha ka, puusakondid turritasid välja, see oli kole.  

Pilti minust (vist) ei tule, vähemalt mitte nii äratutnavalt, sest ma häbenen. Ei soovi, et mu tuttavad mind siin poseerimas näevad. Minu kiiks. Ja lõpuks - teen seda enda, mitte teiste jaoks. Ise vaatan küll ja ja imetlen neid, kes on oma pilte siia pannud ja need tulemused on ikka võrratud, väga motiveerivad. 

Öeldakse, et ära oota homset, alusta kohe täna. Ma siis nii teengi, kuigi pool päeva on juba möödas ja ma pole söönud kava järgi. Õnneks ei ole ma ka midagi päris lubamatut söönud, hommikuks kaks muna, tomateid kõrvale, lõunaks kanasuppi. Õhtusöök ja hilisõhtune on siis veel ees, milleks nüüd hakkangi valmistuma.

Niimoodi endast välja kirjutades hakkab kohe palju kergem, on lootus uus ja tahtejõud tuleb ka tagasi. Ka trenni teha tuleb tahtmine, kodus on hantlid ja sõudeergomeeter ju olemas, ratas on kuuris, 25 m pikkune tiik ujumiseks täitsa olemas, käimiskeppe on KAKS paari suisa :D isegi treeningkaaslased, kaks suurt koera on olemas, kellega võiks iga päev jooksmas käia..ja ma ei ole neid kasutanud! Shame on you, woman! :D 

Samm haaval tulevad muutused, enesetunne on juba eos hea ja ootan väga tulemusi. Ma ju mäletan seda tunnet eelmisest korrast, suutsin alla võtta kokku 6 kg...oma lollusest tuli kõik tagasi ja paar kilo veel karistuseks pealegi. Enam seda viga ei tee!