Shame on me! 
Esiteks sellepärast, et ma pole oma käekäigust teada andnud, kuigi lubasid.

Teiseks sellepärast, et polegi õieti millestki teada anda. 

Ma olen olnud paha-paha, sest pole järginud jälle ava 100%. 

Vabandusi võiks ju tuua mustmiljon, aga kelle ees ma ikka vabandan? Iseendale teen ju..

Sõnaga, pole mingit erilist edu saavutanud viimastel nädalatel (okei, kuu ja peale). Olen pidama jäänud sellele, mille viimati saavutasin ja vsjo. 

Aga ma ei taha pidama jääda, ma ei taha olla tahtejõuetu ja nõrk! 

Üks positiivne muutus siiski on toimunud Fitlapiga alustamise ajast peale. Mul on kadunud magusaisu! Kui ma varem olin alati taldrikuga esimeste seas, kui kooki jagati, siis nüüd ma lihtsalt ei tahagi. Lastega kuskil kohvikus vahel istudes isegi ei isuta, kui nemad oma lemmik koogiga maiustavad. Ja ka mingid muud maiused, nagu tume šokolaad, või jäätis...need kõik tunduvad liiga lääged ja üldse ei taha. 

Samuti on kadunud isu grill liha järele. Kuigi see on isegi lubatud meie kavas, ei isuta mind see üldse ja ma valin midagi muud. 

Lemmikud on praegu kõik salatid, muidugi ka maasikad, neid ma vitsutan otse peenrast nii, et silm ka ei pilgu. Lihtsalt nii suur vajadus kõige värske järele. 

Miks ma siis kavas ei ole? Sest meie suvine režiim on kuidagi nii kaootiline, palju ringi rändamist, juuli lõpus tuleb veel üks Itaalia reis...siis on jube raske end järjel hoida ja motiveerida.

Samas aga...peeglist jooksen viimasel ajal ikkagi kaarega mööda ja fotokaamera ette ka ei kipu, eks ikka seetõttu, et tõde on valus vaadata. 

Ma pole endaga rahul ja see on fakt. Ja see peakski olema mu peamine ja ainus motivaator täna, misk kohe nüüd ja praegu võtta end uuesti kokku ja mitte alla anda, seni, kuni lõplikult õnnestub. Mingu selleks, kaua läheb. 

Et siis selline nutt ja hala seekord, siiralt loodan, et järgmine postitus on juba märksa rõõmsama sõnumiga. :)