Täna on mu Fitlapi tellimuse viimane päev ja ma mõtlen pingsalt, mida edasi teha. Ilmselgelt ei kasutanud ma seda keskkonda nii nagu vaja, või nii nagu oleks võinud ja seetõttu pole ka mingeid tulemusi ette näidata. Samas käisin ma aktiivselt lugemas teiste inspireerivaid või niisama meelelahutuslikke blogisid ja kasutasin nii mõndagi retsepti mingis mugandatud vormis. Mis iseenesest on juba saavuitus, sest nii minu kui kogu meie pere toitumine on olnud äärmiselt ühekülgne. Ja loomulikult blogikirjutamine, mis peaks aitama mul pisut aatomikke peas õigesse mustrisse ajada ja mitte unustada ära, miks ma siia üldse juhtusin ja kuuajase liitumise ostsin.

See kõik on tõesti ilus, aga miks ma siis ei toitu vastavalt toitumiskavale? Ma tõesti ei ole kunagi ühtki toitu kaalunud, õigupoolest isegi kooki tehes panen ma koostiosi umbes (mistõttu tavaliselt ongi tulemuseks mingi magus käkk). Ma ostsin juba sügisel selleks köögikaalu, et kaaluda, palju ma siis päeva jooksul ikkagi söön, et ma nii jõudsalt kosun, aga see koguib riiulis tolmu. Äkki see on nagu mingi protest, et kuna mulle juba mitu aastat tundub, et mu elu koosneb ainult kohustustest, siis olgu vähemalt söömine vaba? Paraku on sellise suhtumise tulemused kõike muud kui meeldivad vaadata ja kogeda. Ma pidin täna ühe kohtumise jaoks jooksma neljandale korrusele (no tegelikult ei pidanud jooksma, ma seekord, imede ime, ei jäänudki hiljaks, aga ma olen nii harjunud tormama, sest tavaliselt ma olen kohe hiljaks jäämas) ja võttis niimoodi hingeldama, et ma mõtlesin, et kops kukub kurgust välja. Niimoodi vist küll pensionini välja ei vea.

Selle kuuga olen ma aru saanud sellest, mis peaks olema ilmselge - minu kaalutõusu põhjused asuvad peas ja elustiilis. Et siis esmalt ma lihtsalt pean suutma oma stressorid väiksemaks mõelda (mul on umbes sada tuhat hirmu ja hirmukest, mille poole pöörduda, kui parajasti ühtegi päris stressiolukorda võtta pole :-)), hakkama rohkem magama ja liigutama. 

Ahjaa, ma ostsin täna oma lemmikkaltsukast imeilusa seeliku ja pluusi, mis on  täpselt  parajad ja mida ma hea meelega tahaks kanda rohkem kui ühe korra, enne kui jälle väikseks jäävad. (Ok, seelik on stretch, nii et ka number-paar väiksema minu seljas näeks nad täitsa kobedad välja) S.t. aitab küll neist lohvakatest kampsikutest ja tuunikatest, mille varju on imeliselt hea liigseid kilokesi nii koguda, et keegi tähelegi ei pane. Eriti "hästi" mõjub veel see, kui töötad kodus, nii et enamus su päevast möödub nagunii venivates dressipükstes ja luitunud t-särgis. Inimeses peab kõik ilus olema, eksole, võibolla tulebki kaalualandamist alustada sellest, et kohe hommikul pea ära kammida ja end ilusti riide panna? :-)