Minu trenniga on nii, et seda peab organiseerima natuke teistmoodi. Hetkel teeb seda üks tubli füsioterapeut. Trenniks sai pääle pikki otsinguid veloergomeetri seljas sõit, aga mitte niisama, vaid spetsjomm treeningprogrammi järgi.  Alustasime hästi väikesest koormusest, nüüd oleme jõudnud juba ca tunnise rassimiseni. :)

Trenni suurimaks väljakutseks, nagu sõber T. Erki Noolt tsiteerides vahendab, on see viimane kaks meetrit. Erkil välisukseni, minul rattani.

Teine väljakutse on trenniriiete selgaajamine, aga no ei, ei hakka ma seelikus trenni tegema. Trenn saagu rituaaliks. Rituaal aga, kui kohviklassikuid meelde tuletada, häälestab mõtteid.

Nii, riided seljas, tuleb ratta selga ronida. Jalanõusid tõesti ei viitsi vahetada. Enamasti panen ikka tossud - jalg saab tuge ja midagi kusagilt hõõruma ka ei hakka.
Jalad pedaalirihmadele fikseeritud, reset rattakompuutrile. Piiiiiiiks. Klapid kõrva, youtube mängima.
Et järgimine 55 mintsa on võrdlemisi rutiinne nühkimine, peab see, mis sealt klapi seest kostab, ikka väga hea kraam olema. Hea kraam on kokku kogutud ühte korralikku playlisti. Youtube muudkui ühest otsast kustutab videoid (grrr!), mina teisest otsast lisan. Ilmselt ei saaks must kunagi Body-Misiganes trennis käijat- mingite uuemate tränahittide saatel, mis mu kõrva jaoks kõik ühtemoodi kostvad, koibadel käia lasta, mkmm! Mina olen ehtne vanakooli inime, mina tahan, et laulul oleks sisu. Ja et sisust saaks lusti.
Klapp telefonile peale ja läks! Kusjuures - mina ei saa trenni ajal videot vaadata või vähemalt pole harjunud - tasakaaluaparaat hakkab protestima ja süda läikima. Tõsi, ega ma bussis raamatut ka ei loe. Rongis küll.

Ja läks. Esimene lugu hakkab kõlama - Queen - You and I. No on hea asi, minu jaoks nende üks paremaid palu. Eriti see basskidra soolo. Püüan lauluga koos, aga pigem rahulikus taktis vändata. Mõnus.
Pala vahetub - Genialistide - Täna ma ei skoori. Irvitan ja laulan kaasa, kuidas "mulle tundub, et ...".
Kurat, jalanõu hakkas hõõruma. Trenni lõpuni sellega ilmselt vastu ei pea. Rõduuks unus ka lahti teha.
Pantokraator - Linnamäng. Jälle üks tore asi, mida kaasa ümiseda. Tagumik protestib, sest miskit kuskil kergelt hõõrub. Uute pükste värk ilmselt. Tõusen pedaalidele püsti (vau, tasakaal on jupi parem!) ja kergitan ühe käega püksi. Parem. Aga maha ronin kahe minuti pärast ikka.
Otsustan jalanõud tossu vastu vahetada. Rõduuks lahti, värsket õhku ja suur sõõm vett. Tagasi sadulasse.
Vahepeal vahetan väntamise suunda. Palagi tuleb rahulik - Kiivad Armastajad laulavad midagi vanas inglise keeles.
Uku hakkab lõõritama, kuidas ta mind taga otsib. Nii nunnu! :)
Sekundid venivad. Pfff. Teist samapalju veel. Vastik nasaalne hääleke mu peas hakkab inisema, kuidas ikka ei viitsi. Käsutan häälekese vait, sest südametunnistus jääb alla andmist mäletama. No ja kes see ikka tahab luuser olla. Treener jah, ei näe, aga iseendal kummitab kuklas.
Collage - Oh, seda õnnista eluda. Kurja, andke midagi lustilisemat.
Suu lähebki kõrvuni - Thunderstruck by Steve'n'Seagulls. 
Pilk tabloole tõestab, et 100 on kalorit mõrvatud, mõni pealegi. Juhhei!

Hehee! Тынис Мяги - Олимпиада! Ja ega järgminegi kehvem ole - Oh, happy day! filmist Nunnad hoos.Vahepeal panen pulsianduri külge. 80? Mine õige kuu peale, ma saan isegi aru, et seda rohkem on. Hingaminegi on teine.

Järgmise loo alguses hakkan südamest naerma - Joala Jaak lõõritab, kuidas "ostan aasta pärast sääreväristaja, siis kui aasta jooksul tilkagi ei joo." Suunavahetus.

Ohho, 200 kcal on lootust teise ilma saata. Silme ette kerkivad sefiirikorvikesed ja T.-le ette loetud Salme Masso dieetmeistriteos aastast 1955., kuidas kaalus juurde võtta. Kell kaheksa õhtul võis igatahes kakaod ja koogikesi manustada.

Viimased 12 minutit on ikka väga vaevalised. Tagumik protestib. Iga minuti järel jõuan arvutada, mitu minutit VEEL on vaja vastu pidada. Õnneks rõõmustavad mind Palestra tantsutüdrukud, sinna otsa kurdab Heino Seljamaa oma koristajatädi tööelu. Operatsioon Õ Unemati tundub üle võlli, vajutan next. D:ream - Things can only get better.  Vahepeal näitab spido, et trenni lõpuks on lootust 10 km täis saada.  Nice!

200 kcal on kulutatud, wohooo! 

Nii, viimased minutit, viimane lugu.

Urmas Sisask - Ood armastusele. Võtan end kokku, püüan kella mitte jälgida, lihtsalt vändata ja muusikale keskenduda. 

Ja siis... Mürts! Ei, mitte mina. Minu telefon otsustab end maha kukutada. Muidugi tulevad klapid august välja ja pala katkeb. Õnneks päästavad kaaned telefoni hullemast. 

Aga muusika asemel kuulen ma nüüd hoopis, kuidas mu ratas väntamise taktis... kääksub. Sedasi väga spetsiifiliselt.  Aga no pole hullu, küllap on naabrid sellise võimekuse üle kadedad. :D

Viimase minuti ajal kerkib silme ette ja kõrva sisse Lembitu Kuuse. Jaa! Hoopis teine tera on viimaseid sekundeid võtta.

Huhh. Lõpp. Nii. Selfie Svenile nagu lubatud sai ja siis venitama. Ja siis vannituba ja siis... saab teenitud puhkust nautima. Rahuloluhormoonid möllavad ja silm särab. Ülehomme jälle. 

Sadulas näeme, rsk!