Hei, Hei!

Täna siis teine päev Fitlap-i järgides. Nagu kõik korrad kui olen Fitlapi kasutanud siis teen ühe menüü kaheks päevaks. Elutempo on kiire ja igaõhtune vaaritamine paratamatut ei mängi välja. Vahel jõuan liiga hilja koju ning ainuke mõte, mis peas tiirleb on ikka see, et kuidas võimalikult ruttu saab magama minna. 

Kuna hommikuti on mul raskusi ärkamisega siis argipäeviti algab minu päev smootiga. Seda on kiire ja lihtne teha ning koos kandetopsiga kaasa haarata. Ikka naeran, et kes jooksevad hommikuti tööle kohrvitopsid käes ja minul on selle asemel smootitops. Smootide materjal sai mul suvel ilusti talveks varutud. 

Üks hommikune rituaal, mida proovin peale ärkamist teha on see, et joon kõige esimese asjana klaas vett. Olen avastanud, et minu päevane vee tarbimine on liiga väike. Unustan vett juua ja siis tuleb see meelde ja proovin sellega jälle kuidagi järje peale saada. Eesmärk on ikka 1,5 liitrit vett päevas endale sisse valada.

Seekord tegin endale ka oa-singisalatit. Minu kaalu järgi peaksin ühe toidukorra ajal sööma 429g. Ausalt seda on liiga palju. Ühe korra proovisin ja siis sain aru, et antud salat on ikka väga toitev ning nüüd lihtsalt söön seda vähem korraga. 

Nüüd on vaja uus menüü koostada. Vahel on see ikka maru keeruline. Üks asi, millest aru sain on see, et ma ei söö kodujuustu ning päris palju retepte eeldavad kodujuustu kasutamist. Pean selle armastamise kuidagi ära õppima ma arvan :D. 

Üks isu mul juba teist päeva on ja ma mõtlen, et see võiks ka siin Fitlapi retseptide valikus olla. Nimelt tomati-paprika-kurgi salat feta juustuga ning selle kõrbval liha on super kooslus, mille söömist naudiksin täiel rinnal. 

Samuti tegin endaga kokkuleppe, et ma ei kaalu ennast iga päev :) See on sõltuvust tekitav. Tõsiselt. Arvan, et nädalas 2 korda kaaluda on mulle sobivaim. Siis näen suuremat kaaluerinevust ka. Aga eks näis kuidas ma ennast kontrollida suudan. Kodus mul kaalu pole ning kaalun ennast töö juures. Hetkel möllavad ringi viirused ja ega minagi sellest puutumata ei jäänud. 

 

Olge terved,

Laura