No ja kes julgeb väita, et elu pole lill, kui õunapuu niimoodi õitseb? Ei ole minu kodu õuel, seal on vaid mõni õis lahti. Selline kaunis vaade on tööl.

                                                                                    * * *

Lugesin läbi Debbie Shapiro raamatu "Sinu keha räägib sinuga". Ja räägibki ju! Ainult et me tihtipeale ei oska aru saada, aga sageli lihtsalt ei taha mõista... Mina tihtipeale kuulen, mida keha ütleb, aga eiran, sest aju on ju tähtsam frown.Ei, ei ole nii, et lugesin läbi, olen nüüd valgustatud ja sellest saab minu piibel, aga tõepoolest palju asju sain teada. Ja kui hakkasin oma tõbede ilmnemist ajaliselt seostama psüühilise seisundiga tol ajal, siis võib öelda, et 95% oli kindlalt nii, nagu raamatus öeldud on. Samas oli ka palju asju, mida ma ei mõista. Proovisin mitu korda üle lugeda, lõpuks loobusin. Miks? Sest ma ei tahagi tegelikult ju nii sügavuti sellesse tungida, et see kogu minu mõttemaailma haaraks. Aga raamat oli hea, võin soovitada.

                                                                                    * * *

Lubasin kirjutada, kuidas ma oma lihased avastasin. Minu jaoks tundub see pisut kummaline ja arusaamatu. Nimelt avastasin need just nüüd, kui peale suhteliselt pikka pausi jälle trenni läksin. Kuigi üritan ennast hoida ja treenin väiksemate raskustega, näen peeglist päris kena biitsepsit, triitsepsit, õlalihast surprise. No ei olnud selliseid enne haigust!

                                              

Äkki see sunnitud trennipaus oligi see, mida keha vajas? Seda tahtiski mulle haigusega öelda, et lase puhata ja küll ma siis tänan sind selle eest?

Aga nõrk olen küll peale haigust, kuigi juba kolmas nädal "rivis", tunnen, et haiguseelse tasemeni on ikka jupp maad minna. Kuulan keha ja ei pinguta. Esmaspäeval oli ringtreening asendustreeneriga. Appi, jalad on täna nagu kargud all! Vot mis tähendab muutus.

                                                                                  * * *

                                      

Pilt illustratiivne, aga mõte on hea. Sellist kõhtu ma paraku enam ei saavuta. Ja süüdi ei ole vanus, vaid aastad, mil ma sõin rohkem, kui keha tahtis, trenni ei teinud ja olgem ausad, alkohol oli päris sage nädalalõpu lõõgastaja. Päris kõike nüüd paari aastaga heaks ei tee.

                                                                                    * * *

Kuhu läheb naine, kui tal on vaja aega parajaks teha? Normaalne naine ilmselt riidepoodi, jalatsipoodi, kohvikusse... Minul oli ükspäev tund aega vaja linnas kulutada. Spordipoodi läksin mina hoopis. Tore oli uusi (spordi) riideid proovida. Ja tegelikult ei olnud mul plaaniski midagi osta, sest eelarve ei luba ja päris aus olles, mul on neid piisavalt.

  

Pildid ei ole illustratiivsed wink. Ehk ajavad (Carmeni soovitud) bikiinipiltide asemel asja ära. No ei ole mul bikiine! Ja kui olekski, siis peaks keegi selja tagant pildistama, et see ilus (ilu on endiselt vaataja silmades) selja- ja õlalihas näha oleks. Ma tahaks näha Härra nägu, kui ma paluks tal seda teha, omal rusikad püsti, et muskel paremini välja paistaks cheeky...

                                                                                 * * *

Järgmine kord pean toitudest kirjutama, muidu läheb kõik meelest ära. Ma ikka katsetan teie mainitud roogasid. Hea meelega kirjutaks lausa iga päev siia(kae, kus latatara!), aga no ei suuda mina nii tubli olla. Igal õhtul pean tõdema, et aina enam ja enam jääb tegemisi "homse varna". Samas on ju ka selline vanasõna, et ära tee täna asju, mida võid rahumeeles homseks jätta wink. See meeldib mulle rohkem!

Kauneid õisi!