Ahoi! Märtsi lõpp juba paistab. Kuna võtan sel kuul osa ka Dietbet väljakutsest (panustad rahaliselt lubadusse, et kaotad kuu jooksul 4% kehakaalust, kuu lõpus jaotatakse rahapott edukate vahel laiali) ja pean selleks salvestama hea lõppkaalu, jätsin nädalavahetusel ära suurema patukorra (vb üks väike jäätis hiilis ligi, aga mul oli ka 35 000 sammune tööpäev). See oli hea mõte, sest menstruatsioon hoiab kaalu veidi üleval nagunii. 

 

Samal ajal on see aga hea õppetund sellest, miks patutoidukord on üldiselt üks hea tööriist. Tean, et Fitlappi on kritiseeritud ehk ekstreemsuse eest-- peaks ju saama kõike tahetut süüa mõistlikult ja mitte tegema teatud toite "patuks" (andes seega neile toitudele oma mõistuses eriti suure tähenduse).  Minu arust on Fitlapi süsteem hoopis mõistlik-- minu jaoks oleks "kõik on lubatud mõistlikus koguses" lahendus tõenäoliselt parim igapäevane argument dopamiini ihaluses teadvusele, kes muga poes terroristi kombel läbirääkimisi peaks. Mulle meeldib süsteem, kus tean, et tohin aeg-ajalt ja pean lihtsalt veidi ootama. Nt praegu olen jõudnud seisu, kus patutoidukorra ajal enam oma vanu lemmikuid-- krõpsu ei söö, sest... ei taha enam. Liiga soolased ja ei ole kuidagi seda tunnet, et ah nüüd alles sain ... Põhjamaal ei müüda ka väikseid pakke. Nii et kokku võttes lubab Fitlapi süsteem küll kõike, aga mõistlikus koguses ja ajal. 

Igal juhul-- eelmise nädala lõpus jäi patukord vahele ja tunnen, kuidas igatsen toidu osas kerget lõdvestumist, korraks. Et saaks teha restardi ja süüa miskit nõnda, et hakkasin koheselt Fitlapi toite igatsema laugh. Et aga mul on ka see kihlvedu sõbraga (mida tahan lihtsalt võita võidu pärast), siis leian, et see on on sel kuul minu jaoks rangust väärt. Kokkuvõttes hoian ranget režiimi esmaspäevani. Isegi kui ma oma ambitsioonika eesmärgini ei jõua (alustasin 73.7 pealt, eesmärk 70.5), saan olla rahul, et märts oli korralik (ei pea silmas kavavälise eine vahele jätmist, sest see pigem vähem mõistlik, vaid üldist rangust). Aprillis üritan olla siiski tasakaalukam, äkki teen sellest trenni ja looduse kuu vms. 

***

 

Kaal siin vahepeal istus 2 nädalat 72ndatel nagu... tigu. Nüüd tuli aga 71.5 peale, mis on juba hea tulemus. Eile tõstsin ka oma uue rinnatõste rekordi-- 37.5 kg. Kahtlustan, et olen rinnalihaste osas veel faasis, kus nad kasvavad sõltumata toitumusest ja see rõõmustab mind. Sest mu kükid ja deadlift ikka nõrgenevad ja nõrgenevad. Mu nõuandja arvas, et asi selles, et kaalulangus lihtsalt.. jõudis kehale kohale. 

Samal ajal ilmuvad mu lihased üha rohkem nähtavale. Sel kuul nt paljastusid rohkem kõht ja õlad. Pole neid ammu näinud (tegelikult sellises vormis mitte kunagi). 

Muide-- rinnalt tõstmine on ka parim rindade tõstmise loomulik operatsioon. Minu DD on muutunud C-ks, aga näen, kuidas trenn.. mõjub. Nii et seda harjutust koos kätekõverdustega soovitan sõltumata lihasunistustest.

***

Lugesin Miu postitust toidust keeldumisest ja meenutas mulle suurt õppetundi, mis mulle selle -21kg jooksul on selgeks saanud. Nimelt-- sirgjooneline mõtlemine toidu osas enamiku ajast (nt nädalas) on mõistlik, kui mitte hädavajalik. 

 

Mind hämmastab, kui palju võimalusi üle süüa mulle nädala jooksul ette tuleb. Sõbrad kutsuvad õhtusöögile, ülikoolis on üritus ja tasuta toit, poes on sooduspakkumine, poes on proovisöök, vanaema saadab toidupakiga kommi, nädalavahetusel on sõpradega pidu ja lõputud snäkid, süüa saab lõputus buffees jne. Pea igapäevaselt pakub keegi õppimisruumis/tööl midagi head süüa, lausa keelitab võtma, mitu korda! Samuti keelitab enda mõistus nõrgal hetkel poest midagi haarama-- ühe šokolaadi ju võib, raske päev oli ju, sa oled seda väärt jne. 

 

Olen avastanud, et ka mu heatahtlikud sõbrad sageli pakuvad liiga palju toite puhtalt armastusest-- tõin sulle mahla ja küpsise, kas sa tõesti seda šokolaadi ei saa süüa? Nende jaoks, kes kaalu ei langeta, tundub arusaam, et keeldun, ebamõistlik. Et hea küll, sa langetad, aga et kas tõesti nüüd seda siis ei saa võetud? Sest nad ei saa aru, et iga söök loeb ja juba nt 50g šokolaadi ja üks mahl does it-- ei ole kaloridefitsiiti. 

 

Toiduainetööstus kulutab seejuures miljardeid, et luua uusi eriti isuäratavaid toite. Krõpsud, mis on arendatud su suus sulama, et aju ei saaks täiskõhu signaali jne. Et töötan ise suurpoe laos, tean hästi, et ka nemad rihivad oma pakkumisi sõltuvalt sellest, mis meil mureks. Sügisel saabuvad lattu suured krõpsuvarud,  lihavõtetel saadetakse poodi ahvatlema hirmutav kogus kevadist šokolaadi (pakitud, et ostaksid just neid). Jne jne. Eks kõik üritavad lihtsalt... müüa hästi ja palju. 

 

Ja nende kõige vastas on meie väike keha koos ajuga, oma igapäevaste murede ja väsimuse ning tähelepanupuudusega, saboteerivate harjumustega indecisionsurprise.

Seetõttu olen harjutanud endale nüüdseks külge kindla ei-- minu peamine vaikimisi valik ja vastus kõikidele nendele asjadele on ei. Käin ringi kaubanduskeskuses, vaatan kooke ja mõtlen, ei! Tasuta asjadele ütlen ei jne. Sõpradele naeratan, aga toidule ütlen ei. Samal ajal mõtlen rahulikult, mis on väärt toidu mõttes jah ütlemist. Kui miski on eriti hea või on eriline hetk. Kui see toit sobib enam vähem kavasse või mu liikumiskalorid on nagunii suured. Jne. 

Säilitades pean seda vähem tegema, aga eelistan siiski vist mõelda vaikimisi ei. 

 

Siit koorub välja üldine karm tõde-- suur osa ühiskonnast ja viisist, kuidas meie elu on praegu disainitud, ei aita tervislikule toitumisele kaasa. Meie evolutsiooniline aju elab oma mõtetes senimaani Aafrika savannas ja kardab näljasurma, meie ümbritsev viskab aga muudkui toitu ette. Ja me oleme ise nii väsinud, et enamasti ei suuda vastu panna. Paljudel pole enam isegi tunnetust, et mis on tervislik-- mõtlen kõikidele nendele märkustele, mida öeldakse. Olen tehnilises mõttes veel normaalkaalu jõudmas, kõik aga uurivad, et kas pole aeg lõpetada. Mure on arusaadav, aga arusaam tervislikust kaalust on liikunud statistilise enamuse poole. 

 

Siinkohal ei taha öelda, et ma olen kuidagi nüüd parem-- vastupidi, pigem on see minu jaoks olnud suur probleem. Ja ega mul praegugi ei ole mingit raudmõistust, rohkem lihtsalt hakkab tekkima arusaam, et kuidas proovida toitumisest mõelda. Et mõte pole mingis ranges režiimis, mille rikkumisel end karistada (sellel eriti oma halb mõju), vaid lihtsalt.. üldises mõttemudelis, mille järgi proovida oma elu seada nii palju, kui saan. Et kui enamjaolt käitun nii, saabub tulemuses suurima tõenäosusega. 

***

See oli nüüd väga kirglik tiraad, aga võtab ehk kokku selle, kuidas ma pean mõistlikuks toidust mõelda. Kui pean silmas ei ütlemist, siis pigem seda, et söön seda, mis on tervislik ja minu sisetunde mõistes hea, ei luba aga välisel keskkonnal seda liiga palju mõjutada. Ma pole selles varasemalt terve oma elu hea olnud (ja ei taha kuidagi öelda, et kellele see probleem, on kuidagi vähem väärt). Rohkem, et paindlik default ei ja tugev sisemine tasakaal toitumise osas paistavad olevat tervisliku toitumise võtmeks-- head mõtted. Ja on hea öelda aeg-ajalt jah, aga ainult siis, kui ise tahame ja vajame ja saame seda endale lubada. 

***

Paraneva perfektsionistina kipungi olema väga sirgjoonelise mõtlemisega (millel on oma hind). Aeg-ajalt pean teadlikult paindlikkust õppima (see on üks naljakas teine jutt).  Kuidas teile see teema tundub-- ei ütlemine ja rangus? Kas parem on paindlikult lennelda ja öelda ei vaid suure patu puhul? Või kuidas? Ehk mõjutab mind siin ka mu praegune trenn, mille puhul toitumine ülioluline. Või eluviis-- kui peret pole, on kindlasti lihtsam. Või on  ehk perega raskem, aga see tugev sisemine tunnetus siis  tervislikuks toitumiseks  eriti vajalik ja mõistlik?

***

Wingardium Leviosa ja head lendu jõhkra märtsi lõpuni smiley.