Uskumatu, aga juba möödus III aasta I kuu! Kui teiste blogisid loen, siis saan aru, et olen ikka eriliselt juhm- kava ei ole mulle nii omaseks saanud, et teeksin ainult kava järgi ja  mu mõttemaailm pole täielikult fitlapistunud. Ketserlikud mõtted. 

Tüdimus toidust on kah tuntav. Jube raske on leida ideid hommikusöögiks... ja õhtusöögiks... ja... Kohupiim ja kodujuust tunduvad vastikud. Tahaks korralikku pekist liha. (Õnneks sellist meie kaubandusvõrgust enam ei leia)

Sain viimaks valmis tellitud kindad. Kas ka teile meenutab pilt kiriku aknaid? Milline neist on originaal? Ise olen rahul, et suutsin nii sarnaselt lõpetada. Kui algselt vaatasin, et lõpp on veider, et nii ma küll kunagi lõpetada ei oska, siis kududes sain aru, et kuduja oli väga loogiline ja just nii peabki.

Nädala kokkuvõtteks- ise ka imestan, et vaid 100 grammi on juurde tulnud. Sai ju juba eelmisel reedel- laupäeval rikutud- konverents ja sünnipäevad. Ja jätkus samal lainel ka teisipäeval ja kolmapäeval- infopäevadel ettekandeid tegemas ja seal pakutavat lõunat nautimas. Ja need sünnipäevad, mis tööl on! Kolmapäeval õnnitleti maja oktoobrikuu sünnipäevalapsi (oi kui maitsev tort!) ja neljapäeval pidasid kaks kolleegi oma sünnipäevi "Orgu"- kringlite ja pulgakookidega. Siis tõi üks kolleeg koogi, sest teine kolleeg tuleb titepuhkuselt tagasi ja ta vabastab koha. Täna tuligi see teine tagasi ja tõi koogi. Ja juba oli ka kuulda, et ühel kolleegil on tähistada järjekordet töövõitu. Loomulikult koogiga.

Kuidas sellisest kadalipust ilma patustamata läbi minna? Tuleb ju ikka kõike proovida. Peale kaht aastat pingutust julges üks töökaaslane maja sünnipäevalaste õnnitlemisel mu kaalukao jutuks võtta- "oled vist alla võtnud? Kuidas see sul õnnestus?" Teine tuli kah kohe kuulama ja minu arvamise peale, et keegi pole märganud, arvas, et nad on küll, aga pole osanud jutuks võtta. Vat sellised töökaaslased- mitte nagu mu sõbrannal, kellel kahtlustati juba esimese kolme kuu järel mingit salalikku tõbe.

Kui konverentsil sain kuulaja rolli nautida, siis infopäevadel pidin ise 30 minutise ettekande tegema. Olen jube pabistaja, kui vaja avalikult esineda. Ülemus arvas, ülesannet mulle delegeerides, et ta usub minusse ja ma saan hakkama (rubriik- kiida lolli). Minu suurim viga on, et lähen nii närvi, et ei mäleta üldse, mida suust välja ajasin. (Õnneks on see teine mina, kes võimust võttab, palju targem ja loogilisem inimene, kui mina) Pool tundi ettekannet tundus jube pikk. Sain kokku 29 slaidi. Kolleegid arvasid, et seda on palju. Ei olnud. Kui teisipäeval läksin hirmuga esinema ja alles poole peal tundsin, et vat nüüd mulle sobib, siis kolmapäevaks oli koletis juba välja lastud ja rääkisin 40 minti jutti ja oleks veelgi rääkinud, kui aeg poleks täis tiksunud. Tagasiside saalist oli minu jaoks üllatav- neile meeldis. Kuigi kuulajatel otsest praktilist vajadust seda koolitust saada nagu polekski olnud. Ajasin teisipäeval kuulajaks ka tütre- tema hinnang oli- kartsin palju hullemat. Tema kõrval istuja oli mulle hindeks pannud "4", samas mulle eelneva ja järgneva ettekande esitajad said vaid "1". (Lausa kahju, et ma ise seda inimest, kes võimu võttis eriti ei tunne ja esinemist ei mäleta ;)) 

PS: Mees viriseb, et näljutan teda. Samas aga keeldus minia küpsetatud imemaitsvast kõrvitsakoogist- isegi ei maitsnud! Nagu 5- aastane! Kassipoeg lõhkus ära mu 40ks sünnipäevaks kingitud Siimusti keraamilise sibulapea- kuidas ta selle laua pealt teiste asjade vahelt kätte sai ja üle laua põrandale puruks veeretas- täiesti arusaamatu!