Tere armsad kaalu-miinustajad!

Kas arvasite, et mul läheb alati hästi? Oi, ei! Tänane päev on tõestus sellest, et olen kõigest inimene ühes oma nõrkustega, mis aeg-ajalt esile löövad. Aga see isegi ei kurvasta mind. See vaid tõestab, et ma olen elus olevus, elan täiel rinnal ja kui ma vigu ei teeks siis oleksin robot või mingi masin. 

Saabunud oma toredalt puhkuselt juba mõnda aega tagasi meie maile, kummitas mind pikka aega üks soov. Ilmselt sõin seal liiga vähe valku või midagi taolist, sest tekkis hirmus lihaisu. Ja kuidagi see nagu ära peletatud sai nii, et mõttest ta mõneks ajaks kadus. Aga täna lõi ikka välja kohe tugevasti. Tahan sashlõkki, nui neljaks! Muidugi seda saab ju ka kava järgi täiesti teha. Ent see polnud päris see mida ma tahtsin. Ma ei hakanud väga võitlema. Kui pattu vaja siis vaja. Teen selle vea. Võibolla see polegi nii väga suur viga, sest ma päris arust ära ka ei ole.

Valisin sealiha asemel kalkuni. Juba parem. Lisandiks läks frii (või kahtlaste ahju-) kartulite asemel riis. Abiks seegi. Majoneesikaste jäi minust puutumata. Lisaks jätsin ühe söögikorra vahele. Veelgi parem. Usun, et suurt kahju nüüd ei tulnud ja vähemalt see ISU sai rahuldatud. Aga sashlõkk oli hea, polnud rasvane ega midagi, täitsa seda väärt! Hea koht sai valitud.

Nüüd kui ongi kaaluga probleem (mida ma hästi ei usu) eks siis tuleb mul kuidagi sellega tegeleda. No loodame parimat.

Pühapäevased pannkoogid jäid minust tegemata aga see eest said vähemalt hoidised sisse tehtud. Aia puhastamiseks pole eriti aega aga tuleb millalgi see aeg leida. Oleks vaid ilma veel mõnda aega. Kuuldavasti olla homme väga soe. See oleks küll väga tore, eriti kui vihma ei tule.

Arvatavasti saab trennis väga mõnus olema. Tegin kodus ka trenni, lihased ju ei unda, miks siis mitte teha. Mingisugune aevastusperiood on mul peal, külmetanud küll ei ole aga ju siis miski paneb nina sügelema. Eks kevad ja sügis ongi selline kahtlane mul alati. Läheb mööda. 

Tänane õhtu paistab olevat selline ütlemata õdus. Peagi on tihedalt töine periood ees aga olen igati optimistlik. Mul on olemas kõik, mida üks naine võiks soovida ja siis on patt üleüldse viriseda. Kallid kaasvõitlejad - seni kuni teil on veel vaba voli endaga tegeleda, kodu soe, toit laual ja lapsed-mehed-sugulased ja ise enamvähem terved ei ole mitte midagi hädaldada. Need depressioonid ja PMS võib üldse ära unustada, sest alati võib olla palju-palju raskem.

Pidagem seda alati meeles ja elagem täiel rinnal kuniks veel saab!

Don't worry, be happy!

MD