Tere armsad kaalukad.

Olen täna tubli, varahommikust paljugi ära tehtud. Pealelõunal leidsin tunnikese tukastamise aega. Ja enne und jäi kummitama üks sõna. Perfektsionism. Kui vajalik see on? Üks inimene seostab sõna täpsuse ja olulises mitte eksimise võimalusega. Teine inimene jällegi juuksekarva lõhki ajamisega. Aga sõna on üks. Meie, suuremal osal kaalulangetajad, püüame järgida kava perfektselt eelkõige oma kaalulanguse tagamiseks. Mida vähem eksimist ja patte seda suurem edu. See on fakt. Igaüks teeb seda nii hästi kui suudab. Mõni premeerib end juba siis kui burgereid ja jäätisi ei ole sisse söödud ning kava on ligilähedaseltki järgitud, kusjuures kaalumine on juba suur saavutus. Mõni kiidab end ainult siis kui grammipealt on kõik kaalutud, seda ka metsas kännu otsas ning iga amps on täpselt kava järgsete asendustega. Kui nüüd kõrvalt jälgida, siis ei ole eriti vahet neil kahel teguviisil. Mõlemal kaal langeb ja see on peamine. Langemise kiirus ei olene alati sellest. Kuna näiteks suurema ülekaaluga inimesel läheb ainuüksi tervislikuma toitumisega mitmeid-mitmeid kilosid nädalas maha. Alles siis kui sul jääb vähe langetada, on oluline täpsus. Ja siinsamas tuleb ette mõnesugune sein. Sein, mis ütleb "stopp!" - ei ole vaja hulluks minna. Ei ole vaja juuksekarva lõhki ajada! Siitmaalt võib tekkida stress ja toidufoobia. Näpuga võib järge ajada aga kas ka seda peab tegema 100% alati ja igal pool? Ja isegi kui peab, kas peab seda tegema ka teiste eest!? Kas solvuma peaks ka teiste eest? Nägema tonti seal kus seda ilmselt ei olegi.

Meie armas juhendaja avastas ühel hommikul, et kodus muna ei ole. Selle asemel tehti siis mingisugune grill, oli seal maisitõlvik ja mõni kena lihatükk. Meile on täiesti arusaamatu, mis retseptiga on tegu aga me oleme täiesti kindlad, et tervise seisukohast on tal kõik mõõdetud-kaalutud ja välja arvestatud, et sobib isegi muna asendama. Me usaldame inimest. Iga inimene peaks ennast usaldama. Nii sünnivadki uued road. Mitte keegi meist ei saaks süüa pitsat kui mõni perenaine kunagi ammu poleks tulnud mõttele pista toidujäägid tainale peale ja kogu kupatus juustuga ahju visata. Me ei saaks süüa ka tervislikku varianti, sest seda ei eksisteeriks.

Muidugi, meil on olemas kava ja me peame sellest lugu ja nii kinni kui vähegi saame. Me võime ka teada (või mitte teada), et on lahjemad lihad ja rasvasemad lihad ja neid omavahel asendada ei saa. Inimene võib eksida. Ta võib ka eksida nii, et ta teab, et kõik pole päris perfektne. Aga üks kord ei juhtu sellest midagi. See, kes tahab kõigest hingest täpselt kavas püsida, seda ka teeb. Võib-olla mu eilne patukas läkski liiga rasvaseks ära ja tänane lahjem variant sobib väga hästi. Me tambime inimesi, kes postitavad tugigruppi burgerite pilte. Loomulik - pole vaja kiusatusse viia niigi nõrku algajaid, kel suu vett jookseb. Me taunime inimesi, kes panevad kavaga täiesti puusse või kipuvad sellest halvasti rääkima. Sest kava on A ja O. Ei vaidle ise ka vastu. Fakt, et vaid kavas olles saavutad tulemusi.

Aga kas me ikka peame kritiseerima inimesi, kes hoiavad kavast ilusti kinni ja ühel hommikul avastasid, et "muna ei ole"? Minu meelest pole loogiline, et sul puudub võimalus oma rõõmu jagada sellest kuidas just sina selle üllatuse lahendasid. Oluline on ju, et toit on tervislik. Kui palju igaühel kaal langeb on igaühe enese teha. Inimeste taluvuslävid on erinevad. Kui ma peaksin kava järgimisega absoluutselt alati juuksekarva lõhki ajama, siis ilmselt ma kava järgida ei suudakski. Sest ma ei jookse poodi heeringat tooma kui mul on tuunikala kapis. Jah, ma sain teelusikatäie vähem rasva. Ma tean seda. Ma kirjutasin ka, et "pole päris täpne" ja kui olla aus, siis mitte midagi solvavat ega halba selles küll ei ole. Ma ei reklaami kavaväliseid asju ega propageeri neid sööma, ma ütlen: kui sa ei saa kuidagi siis kuidagi ikka saad.

"Kui sa ei saa teha tervet rehkendust, tee pool!" 

Pigem panin üles pildi sellest, mida olen teinud, kuidas mina olen toime saanud. Ja see polnud väga halb tegu. Kui tahetakse juuksekarva lõhki ajamist või okei, olla perfektsionist - siis mõtleksin pikalt kas ikka postitada pilte või pigem mitte. 

Inimeste kriitikalävi on erinev. Mõnele ütled halvasti ja ta juba nutab paanikahoos. Mõni irvitab vastu ja küsib, et kas sul on PMS. Mina kuulun sinna keskmiste hulka. Ma võin miljon korda vabandada, ega mul see tükki küljest võta. Aga kehva maik on suus ikka.

Meie kallis juhendaja pani näpu püsti, järelikult ei olnud mu postituses midagi väga halba. Kui meie juhendajad nii väikestest kavast kõrvale libastumistest või arvamustest solvuksid, peaksid nad juba ammu oma "poe" kinni panema. Ma usun, et neil on palju-palju-palju paksem nahk! Ka nemad on inimesed, kusjuures ülimalt tublid! Sellest ma juhindungi ja ...

ma keeldun juuksekarva lõhki ajamisest ja perfektsionismist! Teid ei keela aga keegi oma kööki kasvõi elektroonilist mikroskoopi ostmast, toidu koostise määramiseks.laugh

Be happy!