Kevadtormidest

Tere taas!

Nii, nagu ma hiljuti tegin suurpuhastust majas on ilmselt täies õiguses kohale jõudnud ka kõigevägevama poolt saadetud kevadised vihmavalingud, mis peaks puhtaks pesema kogu aastaga kogunenud sopa. Seda siis nii õues kui ka meie toas...

Mingil põhjusel aina kogunenud ja kogunenud masendus ei leidnud väljapääsu mudases metsajooksus ja kuna kogu see paha tuju aina vindus ja vindus võttis "proua emotsioon" asja üle ning asus vindunud probleeme lahendama. Otse loomulikult päädis asi tõsise koduse tornaadoga õige ägeda tüli näol. See oli üks vägev orkaan ühes tsunamiga mis kestis ikka hea paar tundi. Pisaratevihm ja häälehood olid päris vägevad. Pimedatesse kohtadesse me üksteist ei saada ja lauanõud jäid ka ilusti terveks aga naabritel tuli ilmselt see aeg kõrvaklappe kasutada.

Kogu selle suure kevad-draama tulemuseks oli nullseis, sest me mõlemad oleme kaks väga kõva kivi, kes jahvatavad väga viletsat jahu. Kuna lõpptulemus oli ette teada, et kokku me milleski leppida ei suuda ja keegi järele ei anna siis rauges möll suht sama äkki nagu algaski. Kuna lahendust ei olnud ja ees terendab iga-aastane lahutus  tuli hakata maha jahtuma. 

No ja siis oli tülile tagasi vaadates selge: aasta jooksul olid haisema hakanud mõned üsna pisikesed asjad, mis poleks üldse seda tormi väärt olnud. Mõlemad andsid kaks väikest lubadust, mis suhet veidi korrigeerivad ja õhk oligi puhtaks löödud ning masendused kadunud.

Praegu on kook ahjus, õue koristatud ja kodu- ja südamerahu jälle maa peal.

Huvitav, mitu kalorit kulutab tülitsemine? 

Toitumisest. Endiselt söön hirssi. Kõikvõimalikul moel. Loodetavasti läheb see isu üle millalgi. Ja banaane kuna need pidavat head antidepressandid olema, just täna lugesin. 

Hommik oli niivõrd päikesepaisteline, et tekkis tahtmine saslõkki teha. See sai ka tehtud. Maitses lihtsalt oivaline. Figuuri üle ei kaeba aga nördinud olen, et pole veel ennast kokku võtnud sagedasemate trennide osas. Samas, lubadus oli alates esmaspäevast ja ma loodan, et ma ka sõna pean. Tavaliselt pean, nui neljaks. Eks selline enese taga ajamine muidugi on ka see, mis stressitaset võib tõsta. Hetkel on tunne, et see logelemise paus kulus üsna marjaks ära, stabiilsem tunne on nii seest kui väljastpoolt. Ilmselt uuel nädalal uue jõuga.

Ma muidugi ei kujuta ette, et tähtajaks soovitud kaalus olen aga iial ei või teada. Võibolla olengi, peab ikka pingutama. Praegu olen selleks jälle valmis. 

Tänan oma kannatlikke lugejaid ja ilusat kevadet! Jällenägemiseni!