Tere esmaspäeva!

Selle nädalavahetusega on kätte jõudnud uus etapp. Säilitamise etapp. Ma ei tea kui hästi see õnnestub, ikkagi elu esimene kaalu säilitamine. Eks seda aega sai pisut kardetud ka, et noh... kuidas toimib. Nüüd on see käes ja karta enam ei ole aega. wink 

Ma olen nii pikalt kaalu langetanud, et tervislik toitumine on väga kõvasti sisse juurdunud. Muidugi ei anna ma pead, et kõik alati väga tasakaalus oli aga vähemalt see mis söödud saab on ikka mõistlik ja tervislik. Mõned patutoidukorrad muidugi ka sekka, nagu igal normaalsel inimesel. Nii et väga ülesöömist ja vale söömist karta ei ole. Samas pelgan ma veidi, et kaal hakkab väga kõikuma. Kõikumise varu on kilo paari piires siiski aga kes ikka seda kõikumist nii väga tahab. Kõhe, et milliste raskustega ma nüüd maadlema hakkan. Aga kõik raske on harilikult lihtsalt veel tundmatu maa ning seda parandab vaid aeg, kohanemine ja õppimine. Nii et ega muud kui tagasi "koolipinki" ja õpime säilitamist.

Ma olen enda kallal hea mitu aastat tööd teinud. Võtnud tasa ja targu, rahulikult ja aeglaselt, pannud vaheetappe ja eesmärke, neid täitnud ja mõne korra ebaõnnestunud, higistanud ja valudele vastu hakanud. Põnev on see, et kõik need hõõrutud tallad ja valutavad lihased, endale teatud toitude keelamine ja koguste tüütu kontrollimine, kaubasiltide lugemine ja pidev poodidest millegi otsimine, garderoobi vahetamine jne - ühesõnaga kõik need ebamugavused, mis rasvarullist saledaks saamisega kaasnevad - ei põhjustanud kordagi, mitte kordagi masendust ega seda, et oleksin nutma hakanud.

Mäletan lugematuid kordi madalast enesehinnangust tingitud kurvameelsust ja pisaraid. Mäletan, et ajal kui ma olin veel vales kehas ei saanud ma millegagi rahul olla. Aga iga samm teel päris mina poole, oli see siis kuitahes raske - surusin hambad risti ja ei halisenud, mitte kordagi. Ei kurvastanud kui midagi ei õnnestunud vaid sisendasin endale, et pole viga, ma saan, ma suudan. Kui mitte täna siis homme, ülehomme, kuu aja pärast - aga ma suudan, ma jõuan. Ja iga reaalselt tehtud samm tekitas rahulolu sellest, et ma olen midagi ära teinud, et mitte enam masenduda.

Kes ometi oli süüdi selles, et ma olin nagu olin? Mina ise. Ja kes seda parandama pidi? Mina ise. No mida nutta siis - võta kätte ja tee midagi! Ma tegin ja ei nutnud. Kukkusin, tõusin ja liikusin edasi. Ei nutnud. Peeglisse ka ei vaadanud, mida ma seda paksu larhvi ikka vaatan ja tuju rikun! Vaatasin ainult kaalu numbreid. Ning kui alla läks - hurraa! Perioodiliselt oligi mille üle rõõmustada ja just see oli peamine. Edusammud. Põhirõhk oli edusammudel mitte kukkumistel. 

Aju. Minu aju dikteerib selle, mis ma olen. Aju on juhtimiskeskus. Ja minu tahe on aju boss. Kui see on arusaadav, siis õnnestub kõik. Sama kordub kindlasti ka säilitamisega. Ma õpin ära mida iganes - olgu vaid tahet. 

Sama soovin teilegi: tugevat tahtmist!

Terv. MD