Tere jälle!

Niisiis. Kui midagi kusagile juurde tuleb, peab midagi kusagilt vähenema. Kui midagi tõuseb peab midagi langema... Või noh umbes nii. Ja eks seadused kehtivad igal pool sealhulgas peaks need kehtima koduseinte vahel. laugh Kui mu hoolealuse kaal tõuseb, peaks minu kaal langema. Aga näe, võta näpust! Tema kaal tõuseb ja minu oma ka! Oeh. No okei, see ei tõuse nüüd katastroofiliselt. Aga ma kahtlustan, et minu enese panust on selles parasjagu. Sest ma ikka veel ei söö päris nii nagu tahaksin. Samas on asi läinud paremaks. Lõpuks olen suutnud talle selgitada, miks ma pean sööma teistmoodi ja see annab juba suurt lootust mulle oma probleemist jagu saada. Olen rohkem vett jooma hakanud ning rohkem tähelepanu oma toitumisele saanud pöörata. See kõik on väga hea aga on üks AGA. Õhtu. Mingi valemiga tekivad õhtul imelikud isud. Näiteks juustu, pähklite või banaani järele. Minu jaoks on see juba nii ära unustatud vana teema, et olen üsna hämmingus. See tähendab vaid üht: kusagilt midagi logiseb ja ma usun, et probleemiks on VALK. Valkude tasakaal on paigast ja seda kuna ma ei ole näpuga järge kavas ajanud. On viimane aeg end reele tagasi sokutada.

Kaalutõus on ka nii piiri peal - kõik on veel praegu joones aga enam juurde võtta küll ei või!!!

Samas pole halba ilma heata. Olen suutnud selgitada tervisliku toitumise põhimõtteid ja neid oma hoolealusele tutvustada. Esialgsest tõrksusest olen jagu saanud ning info võetakse juba avasüli vastu. See on VÄGA, VÄGA SUUR SAMM! Söögiisu on hea ja aina paremaks läheb, samas tunnistada seda ei taheta (vanast harjumusest, et "ma ju ei söö ega pole kunagi näljane"). Igal söögiajal kiirustatakse sööma, ilmest saab lugeda, et kõht on tühi aga moepärast tuleb ikka ahhetada, et "küll on suur ports!" Siis süüakse kõik kiiresti ära ja tehakse endale veel võileiba piimaga juurdegi. Nüüd juba pean vaatama, et liiale ei mindaks, eriti igasuguste kakaode ja sokolaadidega. Mõnikord juhtub, et ta ei saa kaloreid täis aga see on siis minu valearvestus. Sest portsude poolest probleeme enam ei ole. Mis veelgi parem, ta peab juba toitumispäevikut. See on väga suur asi enda tervise parandamiseks ja toitumise hindamiseks. Plaanin tasapisi jõuda sinna, et selgitan inimese toitumisvajadust, toitainete sisaldust ja kalorsust, SVR-i arvestust. Eks siin on mul endal ka veel üht-teist juurde õppida - mõnikord me õpime õpetades. laugh Ja muidugi - minek toitumisnõustaja jutule. See visiit on ka juba päevakorras. 

Ma võtaksin hea meelega veel 5 kg juurde kui teaksin, et sellest oli talle suur abi (nagu praegu). Küll ma ise ka jälle reele tagasi saan, peab ju saama. devil

Mis trennidesse puutub siis ma kohe ei oskagi öelda... Tahaks nagu ennast väga kiita, et ma olen ikka olnud uskumatult tubli, näinud väga kaua vaeva ja naudin nüüd neid vilju... Teiselt poolt olen väga rahulolematu, sest natuke nagu liiga kerge on. Ja mulle ei meeldi loorberitel puhata, väljakutseid on vaja. Ja need hetkel on suhteliselt väikesed. Ma usun, et treener ikka teab mida ta teeb. Ega väga riielda ei taha saada nagu varem aga väga kaua puhata ka ei tahaks. Midagi võiks raskemaks minna kui  senine "raske treeningvahend" ära müüdud on siis loodan, et leidub uus...

Ilm on külm, tuju on kehv, tööd on maa ja ilm, aega pole, muresid terve kuhi - AGA MA OLEN NII RÕÕMUS sest käed-jalad otsas ja tervis korras. Kõik muu on oma teha!

Ilusaid õdusaid päevi, mu sõbrad!