Pidin ikka eile ka kirja panema oma seiklused toidumaailmas, kuid unustasin. Kirjutada unustasin, süüa ei unustanud.

Ja olekski tänase päeva unustanud, kui FB poleks meelde tuletanud. Olen ikka haugi mäluga. Hea, et üleeile kolmeks päevaks plaanid valmis tegin, seega on kõik kontrolli all.

laugh

Hommikuks singivõileib. Seemneleib, kanasink, juust. Minu juust oli küll rohkem sõira moodi, lihtsalt juhtus olema kodus selline asi. Toitumiskavast ei leidnudki sõira, vist pole siis ette nähtud. Ma ikkagi sõin oma grammid ära. Mida tähendab pool värsket pikka kurki??!! Ei mina jõua nii palju korraga närida. Mulle maitseb kurk küll, kuid selline hulk. Ehk siis minu portsuks sai umbes 5 viilu. Lõunaks sõin hernesuppi. Taas kord - kuivatatud hernestest ja sealihast suppi pole ette nähtud. Tegelikult jupp aega ikka sobitasin toiduaineid, et supp kokku saada. Koolisöökla supp - herned, kruubid, liha - kokku 250 grammi sõin.

Õhtuks olid söögiks makaronid singi ja juustuga. Selline lihtne retsept läks kasutusele, kus vähe eri asju. Polnud vaja midagi asendada ega muuta. Tore!

Õhtuks teen seekord piima-õuna kokteili. Ma päris täpselt ei mäleta ja ei viitsi tuhnida ka, milline nägi välja algne retsept, aga minu variant sisaldab piima, jahvatatud linaseemneid ehk linaseemnejahu, õuna ja kaerakliisid. koguseliselt umbes 200 grammi. Lasen läbi blenderi.

Enesetunne on juba muutunud, nagu alati, kui ma uljalt alustan.... edaspidi ehk siis läheb veel paremaks. Palju ei julge lubada ka, sest mine tea, kuidas kõik võib kiirelt muutuda. Õhin asendub ahastusega - juba jälle olen seesama tahtejõuetu ja laisk jorss...angry

 Ma vähemalt proovin.

Aga ma pole ju ainuke selline kõikuja. Lugedes kaaskannatajate blogisid, siis aegajalt ikka paljud komistavad ja kukuvad. Mõni saab kiirelt püsti tagasi, mõnel võtab rohkem aega. 

Kohe saab tööpäev läbi, vaja veel mõned kiired mõtted ritta panna. Nagu näiteks see, et miks ometi ilmub nii palju raamatuid? ma ise istun siin raamatute keskel ja jubedalt tahaks lugeda. Ja loen ikka ka. Vahetpidamata. Toon ühe ära, lähen riiulist mööda ja juba on kaks tükki näpu vahel. Siis tuleb keegi lugeja ja kiidab loetut usinalt, jälle kukub kotti. Praegusel momendil on mul kodus juba 12 raamatut lugemisjärjekorras. Ons see normaalne? Ega vist. Loen enamasti põnevikke ja kriminulle, armastusromaanide pole veel jõudnudki. Olen siin tööl olnud varsti kaks aastat ja himu lugemise järele pole veel kadunud.

Napakas? Aga nii tore on hommikul kohvi ja võileiva kõrvale raamatut lugeda ... äkki ma sellepärast ei armastagi putru süüa, segab  lugemist - vaja ju lusikat jälgida....