Kui ma nüüd oma peenikest märkmikku vaatan, siis edusamme esineb, pisut. Eelmine esmaspäev olen pannud kirja kaalu 77.6, praegu - õigemini hommikul kell 5 oli 76.1 

Midagi justkui oleks. Laupäeva hommikul nägin isegi numbrit 75.9, aga noh kolm vaba päeva kodus, söögi lähedal, andsid oma panuse. Aga ma ei kurda, eriti, sest kui ikka on tahet midagi muuta, siis homme olen juba parem.

Võib-olla ka mitte, sest just tulin sünnipäevalt. Võileivatort kalaga, aga valgest saiast. Muidu väga köögiviljarohke, aga kes tont selle valgest saiast küll tegi?! Võtsin mõõduka tüki, kindlasti mitte üle 100g. Aga siis õunakook - algul üks ruut, siis teine veel. See oli jälle viga, sest praegu vaevlen siin kehva enesetunde käes. Kas ma kurat võtku ometi ükskord ei õpi! Magusat ainult natuke. 

Igal juhul panin end perearstile kirja ja hakkan uurima, mis see siis ometi on minuga lahti. 

Lõunasöögile sööklasse ma siis ei lähe täna, see sünnipäev on mu kõhu ära täitnud. 

Kui mul siiani juba mitu päeva on olnud kodus igat sorti mulle sobivaid toiduaineid, siis täna on küll mure sellega. Hommikul pidin juba oma võileiva sulatatud juustuga tegema, sest tavaline oli otsas. Mis ma veel siin märkasin, et minu tegutsemine lahjade ja rasvaste söökide asjus on puht juhuslikult osutunud õigeks. Kui lahjat majoneesi ja sinki pole, siis võin võtta ka rasvasema, aga siis tunduvalt väiksema portsu. 

Kõik oma söögid panen ikka veel kirja TAI lehele, hea teada, palju kaloreid saan. Ühtlasi ka rasvu ja valke ja süsivesikuid. Miskipärast küll valkude kohta ta ütleb, et ületarbimine.... ju siis vist ongi nii. 

Laupäeval igal juhul tegin kõik vajaliku hommikul valmis - kõrvitsapüreesupi, riisi-kodujuustu vormiroa ja kanakintsud köögiviljadega. Ka veel eile tegin kõrvitsapüreesuppi. Nüüd on kõrvitsatega kõik, edasi pean hakkama poest ostma, kui sellist veel tahan teha. Lisaks panin tähele, et minu toidueelistused on käinud ikka kanaliha ja heeringaga, eile ostsin suitsukala - turska - ja mul polegi ühtki mõtet, mis edasi sellega teha. Kui siin lõpetan, asun otsima. Peab vist igaks juhuks mõne muu kalaga söögi ka plaani panema ja üles kirjutama, äkki ostan teinekord veel kala. Nagu olen juba eelnevalt maininud, siis kodus ei tohi kalalõhnagi olla. Kõige suurem ja haisvam patt on vist see, kui ma peaksin üritama kalasuppi keeta! Milliseid sõnu ma siis kuulma peaks, ei tahagi teada. Aga suitsukala saab külmkapi põhja, alumisse sahtlisse ära peita ja ta ei märkagi.