Nii. Üleeile ei julgenud end kaaluda, panin siia umbes oma numbrid. Täna siis juba varahommikul ronisin kaalule. Polnudki nii hull, kui arvasin. 76.8

Ikkagi mingid 2 kilo juures. Oleks võinud olla palju-palju koledam  cool

Kuidas siis on läinud minu päevad, eriti viimased kaks. Vaatan end kõrvalt - hommikul on justkui kõik hästi, tõusen, teen kohvi, lehitsen oma märkmeid, avan oma tahvli, planeerin, mõõdan, kaalun. Mida päev õhtupoole, seda enam kipub ununema, ete tegelikult ju peaksin olema väga hoolas. Eile ka. Ühel kolleegil oli sünnipäev. Mis siis juhtus? Eks ikka see, et võtsin tordiviilu.... Õnneks rohkem polnud midagi süüa, sest teised kolleegid olid juba pool tundi varem ära käinud, vahetunni ajal (kool ikkagi), puhta töö teinud. Mis ma öelda tahan, on see, et torditõstmise hetkel polnud mul üldse meeles, et seda ma ju ei tohikski võtta angry, oleksin pidanud piirduma vist musta kohvi ja paari hapukurgi viiluga (dipikaste oli ka seal, selles teises kohas juba). Sõin rõõmsalt ja siis meenus... mis teha, inimene on nõrk. 

Eriti veel mina.

Lõuna ajal sööklas sõin lihapalle, ahjukartuleid ja peedi-küüslaugu salatit. Ikka suutsin liiga palju tõsta, kuid seekord jätsin lihtsalt söömata, kui enesetunne kehvaks läks. Mis see siis on? Kodus ma ju söön ja midagi ei juhtu. Tõsi küll, mul on aega maigutada ja vahtida söögi juures, telekas mängib hommikuti, ma ei pea kiirustama. Kiiresti söömine ilmselt seda jama tekitabki. Tavaliselt, kui koolis on prae päev, on ka mingi smuutilaadne asi olnud, magustoiduks või nii, seekord oli kissell. Selle igal juhul jätsin kallamata.

Täna ma sööklatoitu ei saa, lõunaks tuleb sama, mis üleeilegi ehk siis Jassi seemneleib sulatatud juustu ja kanasingiga. Algne retsept kõlas küll galett singiga. Leivaviilude kaalu lahendasingi nii, et pakis on 360 grammi ja 9 viilu. Keskmine kaal seega umbes 40 g. Singiga sama lugu. 150 grammises pakis oli 13 viilu. Lihtne, eks ole?

Mul see hommikune võikude söömine on ikka nii veres. Täna näiteks lõherull leivaga. Mulle tundub, et kui ma ka sööksin putru, siis ilma võikuta jääks justkui midagi puudu ja ma ikka pistaks salamahti (keda petan) ühe võileiva lisaks, nii möödaminnes, käigupealt, sest teen ka pojale ning abikaasale mõned võileivad valmis. Keetsin küll ka kaerahelbeputru, kuid seda hakkab sööma mu tütar. Kui üle jääb, siis õhtuks segan midagi juurde ja saan oma söögi ka kätte.

Mina ei ole süüdi - juba kasutusjuhend ütleb, vähemalt mulle, et söö kohe peale ärkamist, aga pudru tegemine võtab aega...

laugh