Vanasti 

Mida ma läbi aegade toidust otsinud olen - kõhutäidet, elamust või lohutust? Tavaliselt kõike eespool mainitud ja seda erineval ajal. Pärast igat söögihoo lõppu, kui tornaadona külmikust üle käisin või hotdogi alla kugistasin, lohutasin ennast sellega, et see oli viimane kord, tegemist on lihtsalt ühe raske faasiga mu elus, ja varsti lõpetan ning see üks kord ei tee mulle midagi.

Toit on ju tõesti hea ja maitsev ning see tükike kooki on alati lausa taevalik ja pärast selle söömist tundsingi, et olen taevasse jõudnud. Kui suhkrulaks lõppes, siis tundsin, et olin põrgus. Täheldasin, et tunnen pärast ülesöömist või kehvasti toitumist üpris suuri süümekaid. Kuid ka selle jaoks oli mul lahendus - küll ma homme teen trenni, võtan end kokku, praegu pole veel hullu. Loomulikult ma ei võtnud end kokku ja ei teinud trenni ning asi läks hullemaks. 

Suutsin selliste ennast petvate vabanduse peal aastaid liugu lasta ilma kaalutõusu märkamata. Nendele vabandustele lisandus vabandus teiste jaoks: "Ma just sünnitasin." Kui küsiti, et kui vana laps on, siis vastus - "7aastane" ei olnud enam teemaks. :D

Igatahes kestis see toidu-trio (kõhutäide, elamus, lohutus) päris pikalt enne, kui ma suutsin reaalselt endale teadvustada, et see "üks kord" on nüüd kogu minu kehale laiali valgunud rasva näol. See "lihtsalt faas mu elus" jõudis sinnani, et läksin kaalule ja numbrid olid seal võimsad. Koorisin siis kõik riided seljast, aga kaalul vaatasid ikka sama karmid numbrid vastu. Oh jah... what have I done?!?!?!!

 

Nüüd

Proovin toidust eelkõige kõhutäidet ja elamust leida. Lohutust otsin mujalt.

¤ Toitumiskava järgides olen märganud, et ma pole enam väsinud pärast söömist, vaid jaksan veel palju teha ning õnneks on mitmed päevauinakud mu elust kadunud. 

¤ Minu külmkapp on nüüdsest tühjem ja ahvatlusi libastumiseks sealt naljalt ei leia. Märkasin, et üks hullem libastumise põhjuseid on Fitlapi kanakotletid. Tegin neid ühe korra ja mul läks ikka nii lappesse. Mõtlesin, et asi ei saa nendes olla. Siis tegin neid uuesti ja ma lihtsalt ei suutnud neid imemaitsvaid kotlette alles jätta ja kugistasin kõik alla. Karistuseks endale ei kavatse ma neid enam kunagi teha, sest need on minu hukatus.

¤ Joon igapäevaselt ainult vett ja kohvi.

¤ Kui mul tekib selline veider tunne, et "tahaks midagi head", siis joon rutuga vett kohese külmkapi ukse kulutamise asemel. Kui see ei aita, siis võtan midagi vabavarast. Lugesin kusagilt, et keha ei tee vahet kas inimesel on nälg või janu, seega esimesena on targem vee poole pöörduda arvestades, et ma nagunii ei joo piisavalt vett päevas. Kasutasin vee jaoks mingi hetk äppi, kuhu märkisin kirja kogused. Väga tülikas oli. Mu sõbranna teeb nt iga joodud klaasi kohta kriipsu paberi peale.

¤ Kui enesetunne oli kehvavõitu, siis sõin rämpsu või sõin liiga palju korraga ja  tundsin end pärast rämpsuna ning sõin siis uuesti "veidi" rämpsu. Nüüd söön tervislikumalt (ma pole ka 100% ingel) ja tunnen end hästi. Olen aru saanud kumb pikemas perspektiivis suuremat rahulolu toob. 

¤ Ma proovin mitte lasta suurel näljatundel tekkida, et hoiduda "kiirest lahendusest", samuti hoian ma poest eemale sellistel hetkedel.

¤ Enam ei käitu ma selle järgi, et kui mul on kilo kive versus kilo sulgi, siis sulgi on ju koguseliselt rohkem, mis tähendab, et ma saan ju sellest rohkem kasu. Toidus on paraku roll kvaliteedil ja kvantiteedil. Olles ka selle tähelepaneku teinud, on toidukorvi hind ka mõistlikumaks muutunud. 

Loomulikult tunnen ma endiselt tundeid, neid uutmoodi toitumine ära ei võta. :D

Igatahes, kui mul on näiteks eksamiärevus, siis ma jalutan kooli kuulates muusikat või teen veidi trenni kodus, et seda maandada selle asemel, et end kurgumulguni täis süüa. 

Kui mul on kehv päev, siis võtan ette jalutuskägu. 

Kui kellegagi on suhted veidi pahuksis, siis ka söömise asemel räägin näiteks kellegi kolmandaga ja tunnen end kohe paremini.

Tavaliselt kulmineeruvad sellised asjad kodus kas koristamise- või kokkamisfrenziga, pärast mida on kohe palju parem tunne. Kokkamisfrenzi puhul on probleemiks see, et kas toidud jõutakse enne nende riknemist ära süüa. 

Kui saabub hetk kus tunnen end maailma kõige rumalama inimesena, siis proovin midagi uut õppida (viimasel ajal olen leidnud end inglise keele grammatika kordamise juurest ning karistusõiguse õpiku tagant), See aitab - kolm šoksiglasuuriga kohukest mitte! :D

 

Lugesin mingit artiklit selle kohta, et miks süüakse üle ja see tuli suuresti kasuks enda käitumise mõistmisel (http://tervisliktoitumine.ee/ulesoomine-on-valditav-teadliku-toitumise-abil/)

Jagan teiega ühte lõiku sellest artiklist:

"Seda, kas tegemist on näljast tingitud või emotsionaalse söömisega (sh n-ö lohutussöömisega), on võimalik vahet teha järgmiselt:

  • Emotsionaalne nälg tekib äkki, füüsiline tekib järk-järgult;
  • Emotsionaalse söömise puhul ihaldad sa mingit kindlat toitu;
  • Kui sa sööd, et rahuldada emotsionaalset vajadust, siis sa tõenäoliselt sööd edasi isegi siis, kui kõht saab täis;
  • Emotsionaalne söömine võib (aga ei pruugi) tekitada hiljem süütunnet.

          /.../

  • Kompulsiivset (üle)söömist iseloomustavad järgmised tunnused:

  • süüakse kiiresti ja suuri koguseid;
  • süüakse, kuni ollakse ebamugavalt täissöönud;
  • süüakse üksinda;
  • tuntakse tülgastust, masendust või süütunnet pärast söömist."

 

Matilda