Kahel päeval on seoses minu töö iseloomuga tekkinud olukord, milles ma söön ühe korra hommikul ja uuesti võimalus süüa tekib alles õhtul kuue paiku. Lihtsalt on selline töö, et toitu kaasa pakkida ei saa ja kuna päeva jooksul tööandja poolt võimaldatud pirukad ei ole variant, siis nälgin õhtuni.  Sellist asja üldiselt juhtub minu ametis tihti, aga kuna ma seoses Noorima olemasoluga olen viimasel aastal vähem töötanud ja nüüd hakkan uuesti tuure üles võtma, siis sattus esimest korda mu tööealises elus seesama muster toimuma Fitlapi programmi jälgimise aega. Ja avastasin, et see on väga tore. Varasemalt oli alati nii, et pärast kojujõudmist pistsin pea külmkappi ja sealt enne ei väljunud kui kogu kapp tühi. Niinimetatud stressisöömine siis. Aga seekord tulin koju ja sõin kolm söömata jäänud toidukorda rahulikult järgi, paaritunniste vahedega. Ei mingit ägisemist ja lõhkisöömist. Ja sellega kaasnevat stressi. Ma arvan, et nimetus stressisöömine ei tähendagi tegelikult “stressi pärast söömine” vaid hoopis “endale stressi sisse söömine”, sest olgem ausad, pärast söögisööstu on stress alati suurem kui oli enne seda. 

Aga sellega sai siis Fitlapile tehtud nn. field-test ka minu väga spetsiifilistes töötingimustes ja töötas küll. Tänu sellele vaatan tagasi tööellu pöördumisele  juba palju vähem mureliku pilguga.

Vähem mureliku pilguga vaatan ka oma kaalu. Mitte, et see number seal tablool oleks veel langema hakanud, hoopis vastupidi - kaalu patareid said tühjaks, nii et nüüd olen üldse ilma numbriteta. Esimene hetk kui nad lõplikult hingusele läksid, siis arvasin, et hakkan raudselt põdema, aga oli hoopis vastupidi. Tekkis tunne, et tegelikult ma ju usaldan juba Fitlapi süsteemi. Kahtlused tabavadki mind tavaliselt ainult kaaludes, sest kõige muu osas on Fitlap end minu jaoks kordades tõestanud. Seega võibolla ongi kõigile asjaosalistele - nii mulle kui ka kaalule - parem, kui ta vahepeal natuke tolmu kogub, kuni ma patareid osta jõuan, sest kaal peaks ju langema ka siis kui seda paaniliselt ei jälgi (haa, sõna “kaalujälgija” tegelik tähendus!:)) Ehk aitab see mul ka vähem eesmärgile ja rohkem protsessile keskenduda, sest iga kord kaalunumbrit nähes on kaks emotsiooni - esimene, juhul kui number on vähenenud, on rõõm languse üle aga sinna otsa tuleb tavaliselt oie, et niiiiii kaua on veel soovkaaluni minna. Ja see tõmbab vahetu langusrõõmi kohe alla.

Nii, et, let’s go hand off the weel vahelduseks!