Kirjutasin just ühe eepose Carmenile vastuseks selle kohta, et ma olen nõus väitega, et ma olen ise ka muutunud, aga see kadus kusagile digitaalsesse universumisse ja mu aju kõvaketas on kui tühjaks pühitud. Ei suuda taastada seda, mis ma kirjutasin ja ajus "UNDO" nuppu ka ei ole. Kirjutan siis selle asemel mõndadest oma lemmiktoitudest, mis viimasel ajal avastanud olen Fitlapist. Nagu ikka, olen vaimustuses sellest paindlikkusest ja mitmekesisusest, sest varasemalt on minu allavõtmiskatseid tihti saboteerinud kogu aeg sama toidu söömisest tüdinemine. Fitlapis seda ohtu ei ole. Minu viimase aja lemmikud:

Tortillarull omletiga. Teen seda mingi teise retsepti asendustega, sest too teine (issand, ma ei mäleta mis see teine oli, ma tõesti loodan, et uue Fitlapiga tuleb võimalus oma asendusi salvestada!) võimaldas võid ka kasutada. Mul on nimelt vanast ajast nipp kuidas teha maailma kõige maitsvamat omletti. Lusikatäis võid tuleb enne pannil vedelaks sulatada ja siis see sulanud või kallata lahti klopitud muna sisse, seda veel edasi kloppides - ja siis pannile madalal kuumusel hästi õhukese kihina. MMMMM.... eriti mõnus omlett tuleb sellest. Teadsin, et Ugandas kutsutakse chapati sisse rullitud omletivrappi Rolexiks ning ükspäev tekkis mõte, et ohhoo, ma saan ju ka seda Fitlapi retseptidest kokku kompunnida (sest mul oli Philadelphia 11% toorjuustu, kanasingi, lehtsalati ja täisteratortilla ühismaitsest juba üsna siiber ja ma tean juba ette, et kui mul programmi toitude osas huvi kaduma hakkab, hakkavad igasugused muud pirukad-nirukad huvitavad tunduma... selleks, et mitte oma Fitlapile truudust murda, tuleb ikka natuke põnevust rutiinsesse igapäevaellu tuua.. khm, ei tea millest me siis nüüd siin õieti räägime tegelikult). Anyways, tegin täisteratortilla, kanasingi ja õhukese omletiga endale eestipärase Rolexi ja olen sellest vaimustuses juba kaks järjestikust hommikut. 

Teine suuravastus oli seesamikana täistera kuskussiga. Ja siis minu suur lemmik (kahest toidukorrast kokku kombineeritud) ahjupuuviljad banaanijäätisega. Selle söömine eeldab natuke planeerimist, sest see on üks suur kombineerimine. Samas ülejäävast kodujuustust saan ma teha värske salati, millesse panen varssellerit, tomatit ja kurki - maitseb nagu kevad!

Järgmisel nädalal ootab ees paras väljakutse - kolm päeva kodust eemal, Noorima rinnast võõrutamine (iik, piimapais!), pumpamine, intensiivne töötamine ja selle sees tuleb kuidagi veel ka söönuks saada. Tegin asja väga lihtsaks - kõigil kolmel päeval söön sama toitu ja kui töökaaslased hakkavad välja sööma meelitama, siis kasutan seda aega hoopis kõigile vastamata meilidele vastamiseks ning istun omaette ja söön oma keedumuna. Tõeline sotsiofoob, eksole. Tegelikult pigem pekifoob, aga peidan selle oma väga-tähtsa-töö-näo taha ning ehk nad ei küsi midagi. Või noh, arvestades seda, milline piimapais mul tavaliselt võõrutamise ajal tekib, siis ma saan ennast rahulikult oma rindade taha ära peita ja seal oma keedumuna süüa. 

Niisiis E-K: hommik Luxus-batoon, lõuna keedumunad pomeloga, õhtu ananassi-kodujuustumaius asendustega, hiline õhtu profeel lisadega. Ikkagi tuleb sellest üks seljakotitäis, aga vähemalt mitte minu Rootsi-sõidu reisikohver.