täna teen kohe teadlikult positiivse postituse. Kohe nii, et sunnin end positiivselt kirjutama. Naljaga pooleks: nutan ja kirjutan. Nimelt on asi selles, et mul on täna patukas ja ma tahan murda seda juba tekkida jõudnud mustrit, et õigele patukorrale järgneb koheselt patukahetsusliturgia. Mis mõtet on patustada, kui seda ei naudi? Mis mõtet on patustada, kui end süümekatesse uputad ja juba patustamise käigus end haigeks muretsed?

Seega siis selleks, et vältida patuahastust, otsustasin järgmist:

muuta oma kaalumisaega, nii et patukast juurde saadud kilod miniinfarkti ei tekitaks. Seega siis, kuna patukad kipuvad üldjuhul nädalavahetustesse, siis hakkan kaaluma pühapäeva asemel reedeti.

ja teiseks kavatsen suhtuda patukatesse positiivselt, sest lisaks sellele, et nende üle ahastamine muudab nad eos mõttetuks, olen ka paljude blogidest aru saanud, et patukajärgselt hakkab kaal tihti hoopis lippama. Kui ta on Fitlapi süsteemi üks funktsionaalne osa, miks siis mitte suhtuda sellesse sama positiivselt kui kogu ülejäänud programmi?

seda enam, et teadlased on tõestanud, et selleks, et positiivne ja negatiivne oleksid balansis nii, et üldine tunne oleks positiivse poole kaldu, on vaja suhet 5:1. Ehk siis viis korda rohkem positiivset kui negatiivset. Sest meie aju võimendab evolutsioonilistel põhjustel negatiivset alati üle. Seega kui ma siin patuka pärast halan ja siis lõpus mokaotsast ka midagi positiivset mainin, loobin endale süsteemselt kaikaid kodaratesse. Seega siis, minu seekordse patuka 1 negatiivne vs 5 positiivset tunnet:

negatiivne:

1) kokkuvõttes on ikkagi kergelt ülesöönud tunne, mitte küll lõhkemiseelne, aga selline kurguni täis ning kogu tuttava sünnipäeva jooksul tekkis üks kord ikkagi ka see hetk kui käed toitu suhu toppisid kui juba tegelikult mõistus käskis lõpetada.

positiivne:

1) aga see hetk kestis väga lühikest aega ja ma sain üsna ruttu jaole

2) hoopis toredam on aga see, et tundub, et mu magu ongi tõesti kokku tõmmanud, sest sellist tunnet, et võiksin lõputult süüa, ei olnud juba alguses

3) täiesti ime tundus aga see, et ma täiesti rahulikult jätsin söömata kõik ciabattad, grissinid ja muu pagaribisnesi, mille suhtes mul tavaliselt igasugune vastupanuvõime puudub. Ma ei suutnud uskuda, et kas tõesti on see minu keha, mis vaadates ciabattat mõtleb esimese asjana kui vastik õhupallitunne pärast selle ärasöömist on, mitte sellele kui mõnus maitse selle söömise ajal suus oleks

4) kõige imelisem oli aga see hetk, kui ma lõpetasin söömise, sest kõht oli täis

5) ja peo totaalne kõrghetk oli see, kui lauale toodi kauoodatud kook ja kirju koer, mille ma mõlemad endale ette tõstsin ootuses end pilbasteks õgida ning pärast paari ampsu reaalselt küllastumistunnet tundsin ning mõlemad pooleli jätsin. Mina, Sajandi Suuri Õgardeid? Mina, Paleoliitikumi Ellujääja-konkursi võitja? Mina, see-kes-ei-jäta-kunagi-midagi-taldrikule?! Ja mis kõige erilisem - ma ei jätnud seda toitu alles selle pärast, et ma oleks end selleks sundinud ja see oleks mulle jube raske olnud. Vastupidi - see oli ülilihtne, aristokraatliku kergusega eemaldusin hõrgutistest ja minu poolest on nad siiamaani laual; ma ei tunne mitte mingit soovi neid ära süüa.

Bilanss: ülipositiivne! (Kuigi kui ma kirjutama hakkasin, oli esimene mõte hakata hädaldama selle üle, et ma end patuka ajal lõhki sõin, on kokkuvõttes ikkagi positiivset rohkem kui negatiivset ja kui ma seda teadlikult ei kontrolliks, siis oleks siin vist kogu aeg postitused pooltühjadest klaasidest).