Kuna olen näinud palju kommentaare FBs selle kohta, et FL kasutajatel algne kiire kaalulangus mingi hetk pidurdub ja aeglustub ning ei tahtnud selle aeglustumise käigus motivatsiooni kaotada, otsustasin treenida endalt kaalumissõltuvust vähemaks. Üks selle strateegia komponente on silmadega hinnates püüda märgata seda, mis on paremuse poole läinud, sest üldiselt me naised vaatame ju end peeglist alati New York Timesi Michelini-restoranide kriitiku pilguga, nii et mitte kunagi ei ole mitte miski piisavalt hea. Seda minagi - silmad on väikesed, nina suur, rinnad veel suuremad ja rindade kõrval kaenlaalused voldid on tõenäoliselt suuremad kui nii mõnelgi sportlikul naisel rinnad ise. Seega üldiselt ma peegilisse vaatamist väldin nagu vampiir. Ei taha endal tuju rikkuda ja lihtsam on elada end mitte märgates ning maailma ilule keskendudes. 

Nüüd olen hakanud teadlikult vaatama. Kohe ikka nii, et on vaadatud. Ootamatult olen märkama hakanud, et see koht, kus varem oli maakera ekvaator, on hakanud mingit pinnareljeefi näitama riiete alt. Kas tõesti vöökoht? Tere, vana, armas sõber, 10 aasta tagasi sai sind kõvasti maailmale eksponeeritud! Ja siis sai sinust põrandaalune, õigemini polstrialune. Vahepeal kaotasin isegi lootuse sind uuesti kohata, kuna olid kadunud tundmatusse maastikku: polstri peale on tekkinud kolme raseduse armid ja viimasest korrast keisrilõike arm, mis vist oma eksistentsi niivõrd häbeneb, et tõmbab kõhunaha voldi endale tekiks peale. Kas tõesti on see põletatud maa taktikaga laastatud ekvaator ajapikku mingit kuju võtmas?

Ja siis nägu - vahepeal olid silmad ikka põsesarnadesse niimoodi uppunud, et nägin välja nagu mõne teise väärika soome-ugri põlisrahva esindaja, mokad ju ka kogu aeg rasvased, nagu oleks põhjapõdra või hülgerasva limpsinud. Nüüd hakkavad simad ja huuled kuunäo seest taas natuke kuju võtma. Vahepeal on nad selle kümne aasta jooksul vanemaks muutunud ja gravitatsioon tõmbab ahnelt kõike, millest pekipinge lahkub, enda poole. Samas, kõik need rasedusarmid ja kanavarbad ja naerukortsud on ju minu elus peetud lahingute ja naerdud naerude tunnistajad. Siis ei peaks neid ju häbenema? Mida lähemale tuleb kevad, seda rohkem tunnen, et sel aastal heidan endalt kookoni, milles olen nukkunud kümme aastat ja sirutan oma liblikatiivad laiali. Küll armilised, aga ikkagi ilusad, sest nad on nii kaua päikesevalgust oodanud.