Täna oli päev täis paindlikkust ja väljakutseid. Ootamatult tekkis olukord, kus sõitsime tagasi linna (mina pakkisin nädala toidu mille olin haraka kannatlikkusega maale kokku tassinud jälle paberkotti ja tassisin kaasa, mis oli üpris koomiline, käisin oma toiduasjadega ringi nagu kass poegadega ja tundsin end tõelise nomaadiemana). Ja siis sattusime vastuvõtule, kus laud oli lookas isuäratavustest. Vastuvõtu ajale jäi minu kaks päevast söögikorda, nii et see osa minus, mis oleks tahtnud pulgakookide taldrikusse sukelduda ja kõik nad sisse ahmida tegeles jõuliselt selle osa ümber veenmisega, kes veel eile uskus, et ta suveks gümnaasiumiaegsesse kaalu suudab jõuda. Õnneks harakiri pulgakookide teravate orkide otsas jäi siiski ära. Valisin olemasolevatest valikutest kõige tervislikumad ja kuidagi isegi õnnestus niimoodi kombineerida, et Fitlapi kahe retsepti toorainetest segamini moodustus minu kaks toidukorda, ilma patustamata. Sellest kaks tähelepanekut.

Tähelepanek No1: JEEEEEEEEEEEEEEEEE!

Tähelepanek No2: avastasin, et kahenädalase Fitlapi järgi toitumise tagajärjel on mu maitsemeel hakanud muutuma. Kuna ma enam ei saa oma maitsenäsade eetrit rasva ja suhkruga täis peksta, siis on hakanud ootamatult avanema ka teiste asjade loomulike maitsete palett, mis tavaliselt nende narkootiliste süsivesikupommide jõulise maitse ees kokku tõmbuvad nagu häbelik mimoos. Süües vastuvõtul köögiviljakange vabavarast, hakkasin korraga tundma, et neil on erinevad maitsed. Halloooo, kurk, paprika, seller, kust te olete olnud oma maitsetega? Miks te end varem maitsetuks tervislikuks siloks olete maskeerinud mida ma poolkohustuslikus korras elu aeg vägisi sisse toppinud olen? Miks te varem ei öelnud, et te räägite küll, aga üsna vaikselt ja selleks, et teid kuulda tuleb põrandaharjaga tagudes enne rikkuda juustuküpsiste, sefiiritordi ja croissanti lärmaka peo ülemisel korrusel. Oootamatu, aga ma kuulen teid, sõbrad. Ja ma tahan kuulda veel, mis teil öelda on.

Homme on uus väljakutse - vanavanematele küllasõit. See on alati nagu kontsentraat kõigist vanavanematele külla mineku anekdootidest, kus mitte lihtsalt ei suruta viisakalt lauda, vaid sõna otseses mõttes pressitakse toit lusaikaga suhu ja kui pea ära pöörad, siis solvutakse. Kuidas ma sellest takistusest üle saan, ilma kulutamata oma selle nädala patukorda, mida tahan hoida uusaastaöö pidustuste jaoks? Kujutan ette end kahemõõtmeliseks Super Marioks ja vanavanemate korteri üheks platvormiks, millest on vaja sädemeid pildudes üle hüpata!