Tahtsin täna, minu üheksakümnepäevasel Fitlapi-juubelil kirjutada sellest, mis kavalusi ma kasutan iseenda ära petmiseks, et kavas püsida, aga siis juhtus see, et ma astusin hommikul kaalu peale ja sealt lajatas mulle vastu üle kilo tõusu. Üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Otsustasin sellele tänaseid tähemärke mitte kulutada, sest olen praeguseks aru saanud, et minu keha ajab asja oma kummalisi teid pidi ning mis iganes see must mateeria mis mulle kaalutõusu tõi ka oli, ei saa see olla päevaga tekkinud poolteist kilo rasva. Seega, tegelen jõuga sellele murele mitte keskendumisega. 

Siis tahtsin uuesti kirjutada sellest ja ühtlasi kiidelda iseenda ees sellega, kui hästi ma täna Gelato Ladie's käigu ainult väikese latte najal vastu pidasin sellal kui terve pere sõi kokku ära 13 kuuli jäätist, kuid ka see kiitlemine läks vett vedama, sest siis kui lapsed olid oma lisakuulide lisatellimustele veel lisakuulid juurde tellinud, neid süües ära väsinud ja pool järgi jätnud, sõin ma praktiliselt motoorselt ära pool kuuli vanilje ja pool Oreo jäätist. No tõesti, tundub, et ma ise petsin iseennast ära, aga tagurpidi - mitte positiivselt, vaid nagu mustkunstnik, sel ajal kui südametunnistus vaatas mujale, tegid käed ja suu omavahel kiire salapakti ja nii see Molotovi ja Ribbentropi kokteil mulle makku lajatati. 

Nüüd ma siin istun ja ainus, mis ma tahaks, on vinguda iseenda kallal, aga jätan ka selle seekord tegemata. Tulen lihtsalt algse plaani juurde tagasi ja kirjutan sellest, mis kavalusi ma olen viimasel ajal kasutama hakanud enda programmis püsimise soodustamiseks, äkki mul õnnestub oma piinav südametunnistus ära petta ja ta arvab, et täna oli hoopiski edukas päev. 

Ühesõnaga - kavalused. Olen hakanud tegema ühte trikki selle tõttu, et Fitlapi toidud kipuvad jagunema minu jaoks (väljaarvatud mõndade imeliste eranditega) kas nendeks "kõht sai täis aga hing jäi tühjaks" retseptideks, mil sa sööd ära tsisterni suppi või tünni kartulisalatit aga poolel teel põhjani tekib sunnitöö tunne; või siis nendeks "hing sai täis aga kõht jäi tühjaks" retseptideks, mil sa üritad juustuküpsisest hiiresuutäie suuruseid tükikesi hammustades ning vahele vett ja kohvi lürpides hoida end mõtlemast sellele, et kella poole viieks õhtul on sul päevased toidukorrad otsas ning valguse lõpus on tunnel. Trikiks on siis see, et ma võtan pool või isegi veerand sellest tsisterni-koguse roast ja pool või kolm neljandikku sellest hingetoidust. Näiteks tortillarull omletiga on üks minu hetke lemmikuid, kuid kuigi ta iseseisvaks toidukorraks ei tundu kunagi piisavalt suur, siis samast sellest pool kogust rahuldab isu millegi hea järele ära, kui ülejäänud pool täita kas kartulisalati või kamavahu vms. suuremahulise toiduga, on lõpus kuninga kassi tunne. 

Teine trikk seisneb salamaiustustes. Ma ei ole küll mingi Luxus batooni fänn ja kui mul oleks proteesid, siis sellesse ma oleks nad ka juba ammu murdnud, kuid mingitel hetkedel aitab see rasketest olukordadest üle saada. Kui taskus on üks selline batoon, siis sel hetkel kui keegi nina ees lehvitab Kinder šokolaadiga, suudan teha poker face'i ette ja viisakalt ära öelda, et siis kiirelt kusagile salakohta peitu pugeda ning oma kõrvalejäetusetundest haavatud hinge magusaga plaasterdada. 

Win-win situatsioon, ma ütlen.